Kas tegelikult ka on Eesti päästmiseks vaja koondada vaid tuhat riigipalgalist? 1. osa.

Miks jookseb avalik debatt riigi toimimise ja avalike teenuste kulukuse üle juba aastaid kinni riigipalgaliste töötajate koondamise mülkasse?

Kirjutasin pika aja jooksul tehtud märkmed aktuaalse teema kontekstis terviklikuks aruteluks. Teise osa leiab siit: Juhtimine paneb rattad käima. 2 osa. Seal käsitlen eelkõige juhtimisteemat ehk küsimust, mis motiveerib asutusi käituma viisil, mis väljastpoolt tundub vahel lihtsalt loll.

Igal hetkel on avalikus teadmises mingi hulk aksiomaatilisi ehk iseennast tõestavaid väiteid, mida ei pea vestluses andmetega põhistama või artiklis viitama. Neid lihtsalt „teatakse“.

Sellised väited muutuvad rohkemaks kui tavaline fakt ja saavutavad teatud müütilise suuruse. Need jutustavad lugu, annavad ümbritsevale maailmale struktuuri. Euroopa Liit teeb otsuseid meie seljataga ja meie teadmata; (koroona)vaktsiin kaitseb haigestumise vastu; pättide karistused on liiga leebed; Tallinna ohtlikuim piirkond on Lasnamägi; riigieksamid näitavad Eesti koolide taset; valitsus võtab vastu riigieelarve. Kõik eelpool loetletud väited on osaliselt või täielikult ekslikud, kuid paljudele inimestel esmapilgul täiesti loogilised.

Iseennast tõestavatel väidetel on mõned erilised omadused. Esiteks on need tugevalt dogmaatilised ehk ei kannata väga vastuvaidlemist. Teiseks on need „elementaarsed“ ja see iseenesestmõistetavus muudab need avalikus arutelus võimsateks rajasõltuvuse tekitajateks. Neid on raske vältida, neist on raske hälbida ja nende ette küntud aruteluvaost on väga raske kõrvale kalduda. Osa neist teadmistest on tõesed, osa tõesed reservatsioonidega, osa on olnud kunagi tõesed ning osa on alati olnud ekslikud.

Maalähedane näide: lihtne on rääkida koolide tugevusest ja nõrkusest riigieksamite pingerea toel. Oleme teinud seda aastakümneid. Mitu korda raskem on aga hakata iga kord selgitama, et esiteks ei näita see koolide, vaid gümnaasiumiastmete tulemust. Teiseks ei näita see õppe kvaliteeti, vaid lõpetajate kvaliteeti. Kolmandaks… juba lugeja haigutab või hakkavad vestluskaaslaste pilgud hägusaks tõmbuma. See ka selgitab, miks kogenud poliitikud ei jookse uisapäisa Overtoni aknaid avama ega trügi lavale algatustega, millest ei pruugita veel aru saada.

Üks selline juurdunud teadmine on, et Eesti riigiaparaat on üledimensioneeritud. Tavatõlgenduses kohtab seda narratiivina, et Eestis on liiga palju riigitöötajaid, kes nähtavasti ei tee suurt midagi ja kelle koondamine muudab riiki efektiivsemaks ja sihipärasemaks, täidab eelarveauku, vähendab automaatselt bürokraatiat. Seda eelnevat ei pea tõendama, see on “loogiline”.

Kas riik on liiga suur?

Kas riigiasutused on Eestis märkimisväärselt üledimensioneeritud, liiga suured oma ülesannete täitmiseks, tohutult ülerahvastatud? Nüansivaba vastus on, et ei. Nüansirikkam vastus oleks, et sõltub organisatsioonist, meie ootustest organisatsioonile ja sellest, kuidas määratleme üledimensioneeritust, kuid sellegipoolest pigem ei.

Alustan ministeeriumitest, sest need on kõige nähtavam osa keskvalitsusest. Kui rääkida riigi kulude kokkuhoiu kõige rahvapärasemast teemast ehk personalikuludest, siis sellest küljest on keskvalitsuse tasand — eriti või eelkõige ministeeriumid — üldiselt pigem õhukesed.

Proportsiooni iseloomustamiseks haldusala, mis mulle keskmisest tuttavam: eelmise aasta andmetel oli Haridus- ja teadusministeeriumis tööl u 270 inimest. Sealjuures on ministeerium võtnud praeguseks endale ka ülesandeid, mis on poliitikakavandamise funktsioonist ikka üsna kaugel — näiteks IT-süsteemide või haridustoodete arendus ja kasutajatoe pakkumine.

HTMile kuuluvates sihtasutustes oli mullu umbes 160 inimest. HTMi ametiasutustes nagu HARNO ehk Haridus- ja noorteamet, Rahvusarhiiv või Keeleamet u 530 inimest. See ongi põhimõtteliselt see osa riigist, mida nn ametnike koondamise debatis tavaliselt silmas peetakse.

Liikudes edasi. Samal ajal on ainuüksi HTMi hallatud koolides-kõrgkoolides-kutsekoolides 4400 inimest. Lisaks on seal haldusalas veel avalik-õiguslikud ülikoolid, kus on palgal ca 7000 töötajat. Suumides veel rohkem välja, siis üldhariduskoolides (mis on enamasti omavalitsuste pidada) töötas mullu kokku ca 15 000 õpetajat ning lasteaedades üle 7600 õpetaja.

Omavalitsuste toimimiskvaliteet on hüplikum, kuid näitena samast valdkonnast: rahvarikkaimas omavalitsuses, Tallinna haridusametis on valdkonna peal kodulehe andmetel umbes 50 töötajat. Samal ajal on paljudes omavalitsustes hariduse juhtimine ühe inimese üks tööülesannetest muude tegevuste seas.

Vähemalt keskvalitsuse ja eriti ministeeriumide tasandil oleme vähemalt esmapilgul pigem normaalkaalus. See kaal on loomulikult ka suhteline, sest räägime valdavalt organisatsioonidest, kus on tööl üle saja inimese.

Mis on saleduse mõjud ja sümptomid

Seega on ministeeriumid üldiselt üsna õhukesed. Jah, lähemalt vaadates leiab alati siin-seal ebatõhusust, kehva managementi jne, kuid see pole massiivne. Selle saledusega käivad kaasas teatud eripärad ja ka riskid, mida oleme olnud valmis aktsepteerima, kuid millest samas eriti ei räägi.

Kui tervete poliitikavaldkondade peal on üks-kaks inimest, siis kaasneb sellega teatud toimepidevuse risk. Tuleb kriis ja järsku on ametkond mõne nädalaga pikali ja inimesed katki, sest kusagilt pole võtta asendust. Läheb ekspert minema ning Eesti riik hakkab sõna otseses mõttes nullist töötama sisse inimest, kes peaks olema filter huvigruppide ja poliitikute vahel, kelle vastutusele tuleb kogu valdkonna regulatsioon ja õigusloome jmt. Ideaalis ei tohiks siin suuri katkestusi tekkida, kuid vahel võib minna päris kehvasti.

Suhtlesin vahepeal ühe suurema ministeeriumi partneritega. Selles ministeeriumis on viimastel aastatel on toimunud tihe inimeste liikumine. Partneritega koostööd tegevad eksperdid ja valdkonnajuhid on viie aasta jooksul juba kolmandat korda välja vahetunud. Tulemus: kohtumistel on partnerite vastas heatahtlikud ja agarad inimesed, kes aga erista riigieelarvet ja riigi eelarvestrateegiat, ei oska ligilähedaseltki prognoosida õigusloome tegevuste realistlikku ajakava või hinnata ühe või teise teema poliitilist realistlikkust. Riik ei kuku sellest kokku ning kõik on õppimisvõimelised inimesed. Mõne aasta pärast võib olla tegu imeliste ekspertidega. Küll aga võib mõista 15 aastat valdkonnas tegelenud partnerite ärritust, kui neile tundub, et nad ei tahaks olla iga paari aasta tagant õpiobjektid.

Kõrvaltvaatajale — näiteks meediale või kodanikule — võib see suhteline normaalkaal välja paista alakaaluna näiteks siis, kui küsitakse riigi/ministeeriumi seisukohta küsimuses, mis pole olnud mõnda aega prioriteet ehk millega eksperdid või organisatsioon pole mõnda aega jõudnud tegeleda. Järsku võtab ministeeriumil seisukoha tekkimine, selle ametkondlik ja poliitiline kooskõlastamine ning seisukohtade koordineerimine või andmete otsimine rohkem aega kui nõtke riigi kodanikuna tahaks.

See suhteline kompaktsus annab tunda ka muul moel. Koosmõjus juhtimisvalikutega on see minu arvates üks põhjusi, miks Eesti ei suuda välisraha piisavalt kiiresti ja piisavalt hästi ära kasutada. Iga kord, kui näen, kuidas mitme või mitmekümne miljoni eurose poliitikameetme haldus on ühe inimese üks ülesannetest, haarab käsi kabuuri järele. Mine ükskõik millise investeerimisfondi, varahaldusettevõtte vms juurde ja sulle öeldakse, et tarkade investeeringute tegemine nõuab aega ja kompetentse. Isegi riigikontroll soovitas leida välisraha ära kasutamise kiirendamiseks inimesi juurde. Tõe huvides — kuna enamik inimesi sellele lingile ei klõpsa — siis rahandusministeeriumi ametnik selle kriitikaga ei nõustunud. Aga mina ei nõustu jällegi temaga. Maailm on taas balansis.

Teinekord, kui ekspert on midagi mõtlematut öelnud või pole jõudnud mõistliku aja jooksul vastust anda, tasub — enne kui hakata tegema üleskutseid organisatsioon ebatõhususe tõttu sulgeda — vaadata otsa asutuse või struktuuriüksuse suurusele. Pole sugugi harv, et jama ei tekkinud mitte liiga paljude laiskade ametnike, vaid mõne ületöötanud eksperdi kokkujooksu tõttu.

Eelneva mõte pole väita, et ministeeriumid toimivad ideaalselt, kaugel sellest. Küll aga tahan liigutada mõtet selles suunas, et enamik probleeme on seotud pigem toimimiskeskkonna mõju ja selle kujundatud motivaatoritega; organisatsiooni- ja koostöökultuuri, juhtimisfilosoofiate ning poliitilise loogika mõjudega. Mitte aga üledimensioneerumise ja müütiliste „tegevusetute ametnikega“. Kuigi jah, leiab ka neid.

Haldusaladest hoopis teenusteni

Haldusalade tasemele minnes muutub see üledimensioneerituse teema korraga konkreetsemaks ja ambivalentsemaks. Haldusalades hakkab riik päriselt tööle — ravimid endale ise kasutusluba ei anna, riigieksamid ennast ise ei korralda, ettevõtlustoetused ennast ise ei jaga või töötutoetused end ise ei administreeri.

Kahjuks on mõiste „haldusala“ sisu väga laialivalguv, eriti tavainimese jaoks. Sealt alt leiab allasutused, mis võivad olla riigiasutused, ametiasutused, sihtasutused jne. Sihtasutused võivad olla sellised, mida ministeerium sisuliselt mikromanageerib, või sellised, kus töötajaid ministeeriumist kümneid kordi rohkem ning mis toimivad täiesti autonoomselt. Sinna alla mahuvad riigi äriühingud (nt Eesti Loto), inspektsioonid ja leiab isegi mittetulundusühinguid. Tunnetuse saamiseks võib vaadata näiteks värskelt loodud Kliimaministeeriumi haldusala mastaapi või Sotsiaalministeeriumi haldusala kirjeldust.

Hetkel räägin haldusaladest eelkõige kui asutustest, mida ministeeriumid igapäevaselt otse valitsevad ning oma käepikendusena kasutavad. Kuid jätan endale õiguse soovi korral seda määratlust ilma eelhoiatuseta laiendada.

Nagu alguses viidatud, pole tihti võimalik selget joont tõmmata ministeeriumide ja nende haldusalade vahele. Ministeeriumid on endasse võtnud rakendustegevusi, mis on regulatiivsest ja valdkonda juhtivast tegevusest vahel väga kaugel. Vahel jällegi on asutused ministeeriumite poliitikavaldkondade kaudne või üsna otsene käepikendus. Pole sugugi haruldane — kuigi juhtimislikult ebamõistlik — et mõne ministeeriumi mõni struktuuriüksus juhib allasutuse teist struktuuriüksust nagu oma talitust. Sealjuures üle asutuse tippjuhtide peade, kes on justkui valitud seda asutust juhtima.

Haldusala asutuste töötajate hulk, ülesanded, toimimise viis ja kvaliteet ulatub ühest äärest teise. See maailm sisaldab hulgaliselt aja jooksul kuhjunud poliitiliste ja administratiivsete otsuste või otsustamatuste tekitatud ebatõhusust, kurioosset töökorraldust ja kulmu kergitama panevat toimimisloogikat. Kuid üldiselt on sealt raske leida tohutut üledimensioneeritust.

Just haldusalade, ametiasutuste, rakendusüksuste jne tasandil hakkab paremini silma, kuhu maksuraha tegelikult läheb: meie enda kodanikele pakutavatesse teenustesse.

Kõik need asutused pakuvad meile mingeid teenuseid, täidavad mingisuguseid ülesandeid või viivad ellu poliitikaid, mida ühiskonna või riigina oleme pidanud mingil hetkel oluliseks. Nemad korraldavad koolitusi, teevad uuringuid või järelevalvet, annavad nõu, jagavad toetusi. Palgal olevad inimesed on siinkohas kõrvalmõju.

Kujundlikult: iga kord, kui riik hakkab pakkuma uut teenust, asub kusagil tööle ka „bürokraat“. Tahame andmekaitset: „bürokraat“. Perevägivallaga tegelemist: „bürokraat“. Maksuameti infotelefoni: „bürokraat“. Tahame analüüsida, kuidas teha tööd vähemate ametnikega: “bürokraat”.

Kui kellelgi on nüüd tõesti soov rääkida keskvalitsuse tasandil töötajate ära saatmise toel suurte kulude kokku hoidmisest, siis haldusalade kodulehed on hea taustamaterjal. Eriti hea taustamaterjal on see, kui hakata otsima vastust küsimusele, mis on see, millest ei räägita. Haldusalade pealt näeb üsna must-valgelt, et enamik riigi tegevuste laienemise ja avalike teenuste pakkumisega seotud küsimusi ei puuduta müütilisi hüperaktiivseid bürokraate, vaid need on küsimused nagu:

∙ Kas vähendame riigikeele oskuse järelevalvet? ∙ Kas konsolideerime päästekomandosid (ehk eesti keeles: sulgeme)? ∙ Kas anname Tallinna Lennujaama erakätesse? ∙ Kas vähendame mõnda toetust või lühendame maksmise kestust? ∙ Kas vähendame teenindusbüroode lahtiolekuaegu? ∙ Kas vähendame tuge ettevõtjatele? ∙ jne

Taustalt kasvavad välja küsimused, et millise valdkonna või tegevuse rahastamist hoiame üle ja millist hoiame alla elukalliduse tõusu. Samuti millise valdkonna või asutuse toimimist n-ö närutame ja millist edendame. Teema, mis põhjustas Presidendi kantselei süsteemse alarahastamise miniskandaali.

Väga heade asjade paradoks

Lõviosa riigi pakutavaid teenuseid lähevad kategooriasse Väga Head Asjad. See tähendab, et need on loodud selleks, et:

a) teha kellelegi midagi head; b) ennetada kellelegi halva tegemist.

Kellelegi võib ju tunduda, et tegevus X on rumal ning mõttetu. Garanteerin, et alati on kusagil mitukümmend või isegi mitusada inimest, kellele just X tundub kõige olulisem asi maailmas — olgu see nõustamine, koolitused, infoveebid, toetus vms.

Paljukritiseeritud 257 tuhande eurone kaasamisplatvorm on äärmuslik näide. Kujutame nüüd ette, et selline kaasamisplatvorm oleks ära tehtud 10 aastat tagasi ja see oleks tööle hakanud. Näiteks tervelt 100 unikaalset külastust kuus. Ärge naerge, kuid võrreldavate näitajatega on sarnaste teenuste olemasolu ka minu silme ees korduvalt ja edukalt põhjendatud. See on ju 1200 unikaalset külastust aastas!

Oletame, et selle ülalpidamise maksumus oleks olnud koos haldustasudega ja palgaga 1000 eurot kuus ehk 10 eurot iga unikaalse külastuse kohta. Kui teenus oleks tundunud valdkonna eestvedajatele olulisena, siis oleks seda sulgema asunud riigiteenistuja või minister pannud ennast olukorda, kus aastas 12 000 euro säästmiseks võtnuks ta riski, et teda süüdistatakse noorte ignoreerimises. „1200 noort oleks aastas jäänud hääleta“.

Paljud juhid oleks teinud siinkohas järelduse, et:

a) selline mäng ei vääri küünlaid b) ära näpi, läheb haisema.

Kõrvalmärkusena: isegi kui see kaasamisportaal polnud kõige targem projekt, siis veel ebamõistlikum oleks jätta see projektiraha Norralt vastu võtmata ja majandusse panemata.

Enamik näiteid pole nii lihtsad, kuid on olemuslikult sarnased. Iga Väga Hea Asja lõpetamine lubab öelda, et kellelgi läheb nüüd halvaks. See jällegi sobib väga hästi ürgsesse narratiivsesse žanri “kellelegi tehakse liiga”. Meenutame lähiminevikust Ravimiameti ja Terviseameti liitmise teemat, Tervisearengu instituudi ümber toimivat, number 5 bussi marsruuti Tallinnas jne.

Avalikus ruumis ei mängita faktidele, vaid emotsioonile. Maksab vaid üle lugeda, mitmes Metsküla kooli sulgemisest kõnelenud artiklis toodi välja kooli õpilaste hulk? Vastus: väga vähestes. Niivõrd vähestes, et Ekspress sai mitu kuud pärast poleemika tekkimist ehitada pool artiklit üles üllatavale demograafilisele tuumapommile. See pole iroonia Ekspressi aadressil, artikkel oli hea. Teravik on teiste suunas.

Väga häid asju tuleb juurde rohkem, kui ära kaob

Ülesannete pideva juurde tulemise tingib enamasti objektiivne või tunnetatav avalik tellimus. Mäletan ühte mõne kuu tagust vestlussaadet, kus saatejuhid armutult peksid Transpordiametit, kes „ilma poliitilise mandaadi“ ja avaliku tellimuseta tahtis hakata kasutama maanteedel keskmise kiiruse mõõtmise tehnoloogiaid. Üks argument oli, et ametnikud on ise mõelnud välja tegevuse, mida keegi ei oota. Saatejuhid tegid paar väga olulist viga: esiteks nemad ei ole kõik inimesed. Minu tutvusringkonnas on enamik inimesi keskmise kiiruse mõõtmise poolt. Teiseks: kuna poliitikud pole sellele pidurit pannud, siis suure tõenäosusega nad ei tunneta avalikku arvamust nii ühesuunalisena nagu saatejuhid.

Nõnda teenused tekivadki. Tahame, et maanteed oleksid turvalisemad, inimesed käituksid tervislikumalt, sotsiaalne tugivõrgustik oleks tugev jne. Poliitikud ning just sel eesmärgil tööle võetud eksperdid püüavadki kogu aeg pakkuda välja lahendusi ja viise teha meie elu paremaks. Iga kodanik teab, mida veel peaks panema kooli õppekavadesse (rohkem riigikaitset, rohkem reaalaineid, rohkem, rohkem); iga ekspert, mida peaks rohkem reguleerima (elektritõukerattad, kärbseseene tarbimise propageerimist, solaariumi alaealistele…).

Seda avalikku survet peegeldavad hästi meediaväljaannete juhtkirjade peamised kompositsioonivõtted. Kontrollimata hüpotees, aga pakun, et ühele „riik peaks vähem tegema“-tüüpi juhtkirjale on vastu panna vähemalt kümme „riik pidanuks rohkem tegema“, „miks riik ei teinud“ või „miks riik lasi juhtuda“-tüüpi argumenti.

Õigusloome maht on läbi aastate olnud konstantne, kuid see on valdavalt ühesuunaline protsess — ootame riigilt kogu aeg rohkem ja mitte vähem. Asjade ära tegemiseks ja käigushoidmiseks on vaja ressursse. Teenuse pakkumiseks, sh näiteks toetuse, stipendiumi vms menetlemiseks on vaja inimesi ja tihti ka infosüsteeme. Infosüsteemid vajavad haldust ja arendust. Toetuse andmiseks on vaja omakorda raha. Keegi peab kontrollima, kas toetus on õigesse kohta läinud. Jätkates loetelu, siis koolituste korraldamiseks on vaja, et keegi neid korraldaks. Sinna toitlustuse tellimiseks on vaja, et keegi seda administreeriks jne.

Vahepeal käis üks — minu arust igati terane — minister välja idee, et ühes riigiasutuses personali vähendamiseks võiks koolituste korraldamise panna nende õlule, kes neid läbi viivad (ülikoolidele). Siis ei peaks asutuses enam olema ametis inimest, kelle ülesanne on praegu seda teha. Loomulikult on see korraldatav. Tuleb aga arvestada seda, et kui läbiviija peab toitlustuse tellimise enda peale võtma, siis hiljem esitatakse selle lisatöö eest lisaarve. Teatud juhtudel on selline asi mõistlik asutusest välja viia, teatud juhtudel mitte. Sõltub töö mahust.

Üldiselt, kui loome uue teenuse või ootame paremat teenustaset, siis kaasneb sellega ressursivajadus. Maksu- ja tolliameti infotelefon, mille kaudu saab enamikele küsimustele vastuse mõne minuti jooksul, on nähtavasti parem kirjaliku teabenõude esitamisest. Keegi aga peab telefoni vastu võtma, keegi seda inimest juhtima ja keegi talle palga välja maksma.

Tahad, et riik tagaks kvaliteetsed avaandmed? Paarkümmend aastat tagasi seda teenust ei olnud ning keegi sellega tegelema ei pidanud. Nüüd peab ju keegi sellega tegelema, kusagil peavad andmed olema üleval ning sellega kaasnevad haldus- ja arenduskulud.

Organisatsioonid ei suurene lineaarselt

Väljakutse on selles, et ülesannete juurde tulemisel ei kasva organisatsioonide ressursivajadus (sh personali hulk) enamasti lineaarselt. See pole avaliku sektori eripära. Peaaegu iga ettevõtja, kes on kasvatanud firma viiest inimesest sajani, võib kinnitada, et suur organisatsioon pole enam nii sujuv ja nõtke.

Lisanduvad juhtimistasandid, uued funktsioonid, kasvab koordineerimisele kuluv aeg, aeglustub info liikumine. Organisatsiooniteooriad on seda küsimust laialdaselt käsitlenud. Probleemil on praktikas muide ka teine külg: pole haruldane, et poliitilise otsusega hakata midagi uut tegema ei kaasne ressursse. Juhid, kellel on oht sellisesse olukorda sattuda, käituvad ratsionaalselt, kui nad hoiavad organisatsioonis kogu aeg mingit hulka liigliha. Sellest pikemalt järgmises postituses.

Seega paisub avalik sektor eelkõige seetõttu, et meie ise — riigi omanikud — ootame riigilt rohkem teenuseid. Või me vähemalt ei protesteeri eriti, kui neid välja pakutakse. Tasuta ühistransport riigiaparaati vist ei paisutanud, kuid suurendas kulusid märkimisväärselt, kas keegi mäletab meeleavaldust selle vastu? Teeks Tallinna linn uue bussiliini, poleks kellelgi kobisemist. Hoolimata sellest, et riik sellega “paisuks“. Tahab aga Tallinn olemasolevat liini ümber korraldada, siis isegi kui võitjaid oleks rohkem kui kaotajaid, peab linn arvestama, et kaotajatel on olemas igas mõttes hääl.

Kõrvalmärkus: ebaaus oleks ignoreerida, mida riik on püüdnud aastate jooksul teha ebamõistliku paisumise kontrollimiseks. Tugiteenuseid on tsentraliseeritud, ministeeriumitest ja ametitest välja viidud. Osa sellest on isegi edukas olnud! Osa nõuab veel ausat otsa vaatamist. Lisaks on keskvalitsuse asutuste tegevuskulude ja vahel ka personalikulude lõikamine on muutunud sama regulaarseks kui laulupidu. Aga seal ei peitu peamine probleem.

Demokraatlikku riiki juhib poliitika ja poliitikat juhib…

Demokraatlikuks riigis juhib poliitika üldiselt policy’t. Üha suureneva meediastumise kontekstis, kus kiire negatiivne suts on avaliku vaatemängu peamine žanr, on mõistetav, miks poliitikud üha enam väldivad inimesi negatiivselt puudutavaid otsuseid. Samuti muudab see arusaadavamaks, miks otsustajad valivad retoorilisi strateegiaid, mille esimene ohver on selge sõnum. Miks on kõik prioriteet, kuidas kõik on tähtis? Sest kriisivälise aja infokeskkond ei premeeri neid, kes tahavad meilt Väga Häid Asju ära võtta. Kui ka võtad midagi ära, parem ära ütle seda selgelt välja.

Kõrvalmärkusena — kuna meil jätkuvalt pole eesti keeles head vastust sõnale policy ning vastandusele policy ja poliitika, siis loodan, et võõrkeelse väljendi kasutamine saab mulle andeks antud.

Iga reaalse mõjuga optimeerimis-, konsolideerimis- või lausa kärpeküsimus on nii policy- kui ka poliitikaküsimus. Riik võib olla üledimensioneeritud — vaatepunkti küsimus –, kuid sellisel juhul pole üledimensioneerituse põhjus inimeste hulk, vaid pakutavate teenuste maht ja kvaliteet. Inimeste hulk lihtsalt peegeldab seda.

Avaliku sektori tegevus- ja personalikuludes pole kindlasti peidus reaalset ressurssi, mille toel parandada puudujääke näiteks kõrghariduse rahastamises või tervishoius. Või üldse mingeid reaalseid puudujääke — numbrid lihtsalt ei jookse kokku. „Avaliku sektori kärped ja tõhustamine“ kui reaalne säästumeede on muinasjutt. Selle muinasjutu absurd peitub samal ajal tõigas, et suur osa vestjaid tegelikult teavad reaalset olukorda. Aga hea lugu ei saa rääkimata jätta.

See iseennast tõestav väide, et suuri probleeme lahendab ja riigi teeb efektiivsemaks lihtsalt riigitöötajate vähendamine, on ennast nii tugevalt avalikku ruumi juurutanud, et oleme sellel kinni nagu sitikad kärbsepaberil. Olukorda ei tee paremaks ka see, et paljudel meie seast ei olegi huvi sellest „diskursusest“ eemale liikuda. See on mugav, lihtne, soe ja turvaline.

Üldiselt pole liiga keeruline leida riigiaparaadist ebamõistlikult korraldatud ametikohti või struktuuriüksusi, esmapilgul absurdseid tegevusi või raha põletamist. Aga jutu moraal on, et lihtsad ja soojad lahendused ei ole alati lahendused. Probleemi lahendamiseks tuleb seda ka mõista ning aru saamiseks tuleb emmata nüansse ja halltoone ning vältida puusalt tulistamist.

Jätkub järgmises postituses: Juhtimine paneb rattad käima. 2 osa.