Kohvikus

20190209

Välismaal olles noorte naiste ja meestega ühe päeva lõpus, kui oli linnas juba pime ja ainult kunstvalgustus valgustas tänavaid, otsustasime siseneda kohvikusse.

Kohvikus oli iseteenindus. Pikk lett oli, mille taga läbipaistva katte varjus asusid road, mida saime valida, et nende eest lõpuks kassas tasuda. Ma olin just võtnud ühe väikese sinise kandiku, kui nägin, et ühel naisel oli hoopis roheline kandik. Arvasin, et need on eri söökide jaoks. Ma võtsin kaks sinist ja ühe rohelise.

Mitte ühegi toidu juurde polnud kirjutatud selle koostisosi. Seega olin vaba võtma mida iganes. Palusin teisel pool letti oleval teenindajal mulle ulatada paar erinevat kreemikooki. Kui olin lisaks ühe marjadega tehtud piimja soustiga kaetud toidu võtnud, hakkasin muretsema, et kas mul üldse tasumiseks vahendeid on. Võtsin oma valuutatasku välja, kus mulle meenusid olevat 20 €. Järsku meenus, et olin juba ostnud midagi ja mulle oli antud kümneline ja viieline. Need olid Rootsi kupüüride seas olemas.

Võtsin ka ühe tee ja veel ühe joogi.

Lauad, mille ääres inimesed said einestada, olid pikad, valge linaga kaetud. Iga laua ääres võis istuda vist neli inimest, laua otstesse mahtus ka üks inimene istuma. Kolm sellist lauda olid järjest seina vastas, nii et inimesed mahtusid kolmele küljele. Viimane laud võimaldas end ümbritseda igalt küljelt, sest sein asus sellest kaugemal. See oli kõige leti lähedasem laud.

Üks naine, kellega olin seal tuttavaks saanud, puges mulle sülle ja asus vestlema tema vastas istuva naisega. Mu parem käsi ümbritses ta paremat puusa ja käelaba puhkas tema reiel. Mu vasak käsi kattis ta vasema B-tissi kohta ja käelaba oli sirgelt pingul. Ei julgenud sõrmi lõdvaks lasta, sest arvasin kedagi muidugi arvavat, et hoian ta tissi ümbert. Pea oli mul nii tihedalt tema õla vastas, et sulgesin silmad ja mõtlesin, et võiksin lausa uinuda. Ometi oli niimoodi oht toolilt kukkuda.

Peagi tahtis naine, et lahkuksime. “Ma pole veel saanud sööma asuda,” vastasin. Ta märkas, et ma polnud seetõttu söönud, et olin ta taga. Ta libistas end mu paremalt reielt alla ja ma asusin sööma marjatoitu. Olid punased ja mustad marjad.

Samal ajal asutasid kõik end minekule. Ma plaanisin kreemikoogid kaasa võtta. Nägin letil üht tühja suurt plastikkarpi, sellist, mis on tortidel. Üks valge punaste marjadega tort oli ka kuskil, aga seda ma ei tahtnud karbist välja tõsta.

“Pange siis uksed ka lukku!” ütles üks kahest teenindajast, kui oli just valgustuse välja lülitanud ja lahkus. Olin jäänud ruumi üksi. See karp enam ei olnud seal. Lauale oli jäänud telefon. Arvasin, et minu süles istunud naise telefon ja plaanisin peale karbi leidmist järele uurida.

Leidsin ühe plastmassist suure kausi, mis oli toidukilega kaetud. Ent sees oli rasvane kallerdis, mis viitas, et nõus oli varem transporditud mingit soolast rooga. See ei sobinud kreemikookide jaoks. Seejärel leidsin väiksemad kõrvalt sinised karbid, sellised, millesse pakitakse pesu. Need paistsid sobivat.

Enne, kui jõudsin pakkima hakata, üks teine naine koputas väljaspool uksele. Avasin ukse. Ta sisenes ja tuli veel paar meest. Nad otsisid midagi. Ma tahtsin pakkima hakata ja pugeda naise ja laua vahelt läbi. Selleks asetasin oma käed ta seljatagant tema õlgadele, mille peale ta pöördus ja küsis: “Jah?”

Nad lahkusid. Olin taas ainult mina. Telefonigi polnud enam. Olid vaid kõrvade rippkaunistused: traatide otsas poolläbipaistvad umbes sentimeetrise läbimõõduga hulktahksed rohelised kivikesed.