“Minu turbani saladus” (Nadia Ghulam, Agnés Rotger)

Lugu vaprast tüdrukust, kes otsustas loobuda oma identiteedist naisena, et päästa oma pere vaesusest ja viletsusest ning peaaegu kindlast näljasurmast. Tütarlaps, kes nende muudatuste ajal olid vaid 10-aastane, otsustas võtta üle oma varalahkunud venna kohustused ning nendega koos ka tema nime. Kõigi naabrite ja tuttavate jaoks suri rängas pommiplahvatuses tütarlaps Nadia. Ellu äratati tema vend Zelmai.

“Minu turbani saladus” esikaas

Nadia on vaid kaheksa-aastane, kui tema lapsepõlv läbi saab. Pommi-plahvatuses hävineb tema kodu ja koos sellega ka turvatunne; põletustes saab pöördumatuid kahjustusi ka tema nahk, mida ravitakse sõja keskmes olevas Afganistanis kahe aasta jooksul nii palju kui võimalik. Päris korda see siiski kunagi ei saa... Nii tunnebki ta juba väikese tüdrukuna, et on abieluks kõlbmatu. Lapseliku uljusega leiab ta aga lahenduse, muutes end avalikkuse jaoks tüdrukust poisiks ja elades sellesse rolli nii hästi sisse, et ka tema olemus ningkäitumismaneerid muutuvad. Jõhkramaks ja võistlushimulisemaks, mis on vajalikud selles ühiskonnas ellu jäämiseks.

Kolmveerand kogu Afganistani elanikkonnast on kirjaoskamatu. Kui pere peab hariduse andmist vajalikuks, siis kindlasti valitakse selleks poisslaps. Naised ei tegutse kunagi kodust väljaspool, nii et neil ei ole vajalik (kohalike uskumuste järgi) isegi mitte lugeda, ka mitte silte ega raha. Poisina sai Zelmai (Nadia) õiguse ka haridusele. Kõik poisid olid kohustatud käima mošees, usuõpetuse tunnis, mis oli sel ajal kõige koolisarnasem koht. Enamik neist lahkus sealt täpselt samamoodi, nagu oli tulnud: parimal juhul olid nad õppinud veidi koraani lugema, ilma et nad oleksid sellest tegelikult aru saanud või küsimused tekkinud. Zelmai aga (Nadia), olles joovastatud sellisest harukordsest võimalusest, tahtis tõesti õppida ja areneda.

Tema pühendumus jäi silma ka mullale, küllaltki konservatiivsele, kuid mitte dogmaatilisele usumehele. Iseloomult heale ja südamlikule. Mõne aja möödudes sai Zelmai (Nadia) võimaluse teda kombetalitluste ajal abistada. Hiljem sai ta endale koguni mošee võtme.

“Hommikupalvus” (Foto: Misqal Novio Reeza, Unsplash)

Seda lugu on tegelikult täiesti uskumatu lugeda. Ekstreemselt konservatiivne ühiskond ei oleks Nadia tõelise olemuse ilmsikstulekul ilmselt kuigi soojalt suhtunud. Pea igas raamatupeatükis kirjeldab ta, kui suur oli tema hirm. Osalt lähtudes sellest, et tüdrukuna ei olnud tal ju kuigi palju aimu, kuidas poisid omavahel suhtlevad ja päriselt käituvad. Teisalt pidev valvelolek Talibani suhtes ja hoidumine pettuse ilmsiks tulemisest. Tõenäolisi karistusi ei soovi endale ette kujutadagi…

Milline on aga selle vapustava loo lõpplahendus? Loe edasi juba raamatust! Ta on seda väärt!