Juutide linnas

Rühkisin üle heinamaa. Varem olin sealt ka autoga üle sõitnud, nii et väga pehme ei tohtinuks olla. Rääkisin samal ajal argoga telefonitsi juttu ja kurtsin, et keeruline on edasi liikuda. Jäin nimelt kinni. Olin kaelani kinni, justkui kraavis, mis minule märkamatult süvenes.

Kui olin heinamaalt maanteele jõudnud, otsisin bussipeatuse. Tahtsin teada, millise bussiga ma Tallinna saan sõita. Bussipeatuses oli üks keskealine naine. Bussiliinid olid tähistatud paari väiksema arvuga, üks oli vist ühekohaline, teine kahekohaline. Ja oli veel paar kolmekohalist arvu. Eeldasin, et kolmekohalisega saan Tallinna ja teised on kohalikud. Koht ise oli Maardu Tartu maaantee ääres.

Kui üks buss saabus, sisenesin sellesse mõtlemata, kuhu see sõidab. Juhtuski, et oli kohaliku liini buss ja peatselt leidsin end linna seest. Märkasin, et seal liiguvad trammid. Liinid olid “1”, “2” ja “57”. Ka linna väljanägemine oli minu jaoks harjumatu ja võõras. Tundus, et olin välismaal. Üha enam tundus, et olin Iisraelis.

ma polnud enam üksi. Arvan, et olin vennaga. Liikusime ühte juutide majja, kus peale ukse avamist üks mees mind kättpidi tervitas.

Majas olid suured ruumid, mis jagunesid korruste vahel. Ruumides tegid enamasti juudid midagi kollektiivset. Kuna mul oli pissihäda, uurisin, kus neil käimla on. mees viis mu ühte juutide tuppa, kus oli palju inimesi, ja osutas kahele nurgale. Tõepoolest, kahes nurgas oli käimlapott. Üks pott oli kummist, roosa, see lagunes koost, kui ma sellega midagi teha püüdsin. Teise poti peal keegi istus. Juutide jaoks oli see nähtavasti tavaline.

Lahkusin ruumist ja liikusin teisele korrusele. Trepil osutati, et siin on ka eestlasi, kuid need ainult karjusid ja ei tundunud väga sõbralikud. Teisel korrusel oli sama lugu: suured ruumid, nurgas olevate pottidega.