Raamatute lummuses

Ma ei eelda, et kõik selle pealkirjaga nõustuvad. Aga kes kord on leidnud raamatute lummuse, see ei saa enam eitada lugemisest tekkivat tunnet, vabaduse hingust ja loova mõtte kütkestavust. Elutarkust muidugi ka!

On raamatuaasta. Me tähistame seda, et 500 aastat tagasi ilmus esimene eestikeelne trükitud raamat — ilmselt luterlik katekismus. Mis sellest, et raamat ise pole säilinud ja andmeid on selle kohta napivõitu. Katoliiklikus Lübeckis arestiti terve vaaditäis raamatuid “in vulgari Livonico” — ilmselt siis Liivimaa alade keeles, st. eesti ja vahest läti keeles — nagu kohaliku toomkapiitli protokoll ütleb. Aga isegi kadunud, ilmselt hävitatud, raamatud inspireerivad veel pool tuhat aastat hiljemgi, ja panevad meid tähistama.

Miks ma usun trükitud raamatu lugemise lummusesse? Sellest hoolimata, et erinevad elektroonilised vahendid toovad informatsiooni kergemini kätte. Sellest hoolimata, et “Tõde ja õigust” filmina vaadata on vähem vaeva nõudev, kui raamatut lugeda. Sellest hoolimata, et internetist saab ilukirjandusteoste kohta kerge vaevaga paari lõigu pikkuse kokkuvõtte kätte. Ma pean trükitud teksti lugemist erakordseks, sest see ärgitab kujutlusvõimet ja võimaldab ehitada kordumatut tundemaailma. Isegi film annab suures osas visuaalse ja kujundliku tõlgenduse juba ette, lugemine aga eeldab lugeja panust.

Raamatu — mõtlen siin eelkõige ilukirjandust — lugemine nõuab muidugi pingutust. Aga miks me arvame, et pingutus on halb? Et lahe ja lobe pealiskaudsus on parem? Et hingesügavus, emotsionaalne intelligentsus ja isiksuse küpsus peavad kätte tulema kuidagi muuseas? Vahest on ilukirjanduse lugemine nagu pumbakaev vanaema taluõuel, kuhu tuli toobitäis vett enne sisse valada, et ta tõmbama hakkaks. Kui omalt poolt annad tähelepanu, eraldad aega, mõtled ja tunned kaasa, hakkab voolama selget ja värskendavat vett, mille allikaid sa päris täpselt ei teagi.

Täiesti omaette kogemus on Piibli lugemine. Muidugi on äpid ja muud nipid, aga trükitud köide ei kaota oma tähendust. Nii ma arvan. Juba visuaalselt jääb trükileheküljel asuv lõik või tekstisalm paremini meelde, saan aru, on ta paremal või vasakul, ülal või all, Piibli keskel või lõpupoole — elektroonilised versioonid seda tunnetust ei anna. Piibli eksistentsiaalne sõnum on mitmetahuline ja sügav. Ma ei ole kohe üldse nõus selle pastoriga, kes hiljuti väitis, et meil on Piibel juba nii selge, et ega sealt midagi uut enam leida ei ole, et kordame lihtsalt juba tuntut-teatut. Jah, vahel tuleb korrata. Kuid Pühakiri puudutab meid meie teekonnal, ja meie enda teekond ei lase meil paigal seista. Ja nii on selle teksti tähendus, rõhuasetused, valgus erinevate varjunditega, sest meie tee läheb läbi erinevate valguste ja varjude. Siin ongi Pühakirja igavikulisuse saladus. Püha Vaim teeb surnud kirjatähe elavaks, aga ta teeb selle elavaks iga kord uut moodi.

Kuid tagasi ilukirjanduse juurde. Raamatute lugemine pakub võimaluse dialoogiks, oma nähtamatu maailma loomiseks. On väidetud, et raamatud võimaldavad ümbritsevast tagasi tõmbuda, vahest isegi kaitsevad sotsiaalse surve eest. See on maailm, mille loob lugeja, ja sellesse maailma ei pääse sisse keegi, kellele lugeja ust ei ava. See on iseseisva mõtlemise kasvulava, iseenda parema mõistmise peegel — sest nauditavaks teeb lugemise samastumine mõne tegelasega või temast eemaldumine, aga see samastumine ja eemaldumine ei toimu mitte raamatu lehekülgedel, vaid lugeja peas, vaimus, meeles.

Ja viimaks. Sama raamatut võib lugeda palju kordi, ja iga kord leida sealt, või õigupoolest iga kord leida omaenda mõttemaastikult, hingepildilt, midagi uut. Jah, muidugi võib raamatuid — ilukirjandust — lugeda ka lihtsalt informatsiooni saamiseks, aga see on ainult väike osa lugemise kogemusest. Lummuse annab hoopis miski muu: see säde ja dialoog, kujutlusvõimest sündinud tegelikkus, mis leiab aset teksti ja lugeja vahel… Eriti kehtib see luuletuste puhul. Aga luuletustest mõni teine kord.