(Ainult) tehnoloogia kliimakriisi mõju vähendada ei aita

Vaja on muuta ka meie käitumist ja hoiakuid, tervet süsteemi

Ma pean tunnistama, et kliimasoojenemise teema polnud viimase ajani minu jaoks väga oluline teema. Olen pigem arvanud, et keegi kuskil tegeleb sellega ja varsti leitakse lahendus (näiteks tuleb mingi tehnoloogia, mis imeb atmosfäärist liigse CO2 välja) ja et meil on selleks veel ikka mitukümmend aastat aega enne kui midagi halba juhtub. Tehnoloogia päästab meid, on ju ennegi aidanud probleemidest üle saada ja tsivilisatsiooni edasi viinud.

Seda kuni kuulasin Levila lugu kliimanoortest, mis omakorda viis mind Madis Vasseri kodulehele, mille kaudu avastasin raamatu *Techno-Fix. Why Technology Won't Save Us or the Environment (autoriteks teadlased Michael Huesemann ja Joyce Huesemann). *Raamat kombona selleaastasest erakordselt soojast suvest, pani mind tõsiselt teemat uurima.

Eelmainitud raamatus ja ajakirjanduses käistlevate teemade vaatluse tulemusel tekkis mulje, et me eksisteerime kahel erineval planeedil. Ajalehtedest jääb mulje, et elu on käib tavaliselt nagu ikka, veidi kuum on, aga ei midagi hullu. Kuid praegu on hetk, kus tuleb läbi viia ulatuslikke muudatusi. Koroonakriis on kliimakriisiga võrreldes selline mõnus ja tore kriisike. Tsiteerides klassikuid: “kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada” (allikas). Koroona inimkonda vaevalt siit planeedilt minema pühib, kliimakriis on selleks aga vägagi võimeline (ma ei oska tõenäosust öelda, kuid ei taha ka seda hetkel teada). Järgnevalt mõned mõtted.

Probleem

Kliimasoojenemise põhiliseks põhjustajaks on kasvuhoonegaaside (eriti CO2) liigne paiskamine atmosfääri. Mõni eriti kivistunud vaadetega inimene võib vaielda, et see pole inimese põhjustatud, kuid siinkohal jätan lihtsalt ühe graafiku.

CO2 taseme dünaamika atmosfääris. Allikas

Väga raske on sellest graafikust muud järeldada, kui et inimkonna armastus fossiilkütuste vastu on seda (vähemalt osaliselt) põhjustanud. Teadlased on selles vägagi kindlad, et inimkond on kliimasoojenemise taga (allikas). Viimase paarisaja aasta jooksul on toimunud märgatav CO2 taseme tõus atmosfääris, mis on vägagi hästi seostatav fossiilkütuste kasutamise mahuga. Nüüd on inimkonna kätes C02 emissiooni (selle osa, mida meie põhjustame) 0 viimine võimalikult kiiresti.

Eriti rabas mind fakt, et probleem on juba ca 40 aastat teada olnud, raamat ilmus ise 10 aastat tagasi ning selle aja jooksul on aga toimunud vastupidised protsessid soovitule. Teine rabamus oli, et kus võsas ma kogu selle aja passinud olen. Miks me räägime plastkõrtest, riidekottidest sellistest toredatest asjadest, mis meid tegelikult enam ei aita. Meil oleks vaja rääkida, milliseid põhimõttelisi muudatusi meil on vaja teha, et kliimamuudatused üle elada ja mis veel olulisem, kuidas lõpetada väga kiiresti CO2 emissioon atmosfääri.

Minul tekkis võrdlus Nassim Nicholas Talebi raamatus “Must luik” toodud tänupüha kalkuni näitega. Kalkuni perspektiivist läheb tal hästi, iga päev antakse süüa, juua ning kaitstakse kiskjate eest. Vahepeal on ka mõni halvem päev, kuid keskmiselt heaolu kasvab. Mõnus lineaarselt paranev heaolu. Ja siis tuleb päev numbriga 1001 ning kalkunil võetakse pea maha. Ei ole mingit lineaarset kahanemist, heaolu kukub hetkega 100-lt nulli. Kalkunil ei olnud võimalust seda sündmust ette näha tema jaoks oli see täielik üllatus. Kliimamuutuste tekitatud tagajärjed ei ole täielik üllatus, neist on pikemalt räägitud ja nende ignoreerimine on olnud inimkonna valik.

Tänupüha kalkuni rahulolu ajas. Allikas

Inimese jalajälg looduses aina suureneb, kuid see ei saa toimuda lõpmatuseni, sest paljud ressurssid pole taastuvad. Kapitalism teeb head tööd, et resurssi ühe ühiku kohta (tarbija, toote, teenuse vms) kohta kasutatakse võimalikult efektiivselt, kuid hetkel me tihti ei arvesta sellega, et koguhulgas ressursside tarbimine ja CO2 emissioon kasvab. Me maksame selle eest juba lõivu ja üha rohkem maksma hakkame. Rikkudes dünaamiliste süsteemi nagu kliima tasakaalu, on tagajärjed ettearvamatud. Näiteks kuumakuppel on selle aasta trendsõna.

Tehnoloogia on osa probleemist

Aga mis siis ikka, leiame tehnoloogia, mis meid aitab ja probleemi ära lahendab. Kuid tihti on tehnoloogia osa probleemist. *Techno-Fix*is tuuakse välja, kuidas meie tehnoloogia ja areng elab loodusressursside arvelt (isegi kui arvame, et kõik on üha rohkem digitaalne ja ei tarbi füüsilise maailma ressursse). Me kaevandame maavarasid, mis ei taastu, paiskame keskkonda sünteetilisi aineid, mida loodus ei suuda lagundada algosadeks (misttõttu salvestuvad need inimeste, loomade rasvkoes ning põhjustavad erinevaid haigusi ja pikemas perspektiivis veel teadmata tagajärgi), emiteerime atmosfääri CO2, hävitame ökosüsteeme (mis aitaks CO2 siduda) ning põhjustame massilist liikide väljasuremist .

Need probleemid on tehnoloogia masstootmise ja -kasutamise tagajärg. Muidugi on raske vastu vaielda faktile, et tehnoloogia on meid palju aidanud (meie keskmine eluiga on kõrgem, liikumine maailmas kiire ja mugav). Samas oleme jätnud kahe silma vahele olulised kõrvalmõjud, mida peavad tasuma meie, meie lapsed ja järeltulevad põlved. Meile võib tunduda, et näiteks kõik virtuaalne on keskkonnasäästlik, kuid tegelikult on arvutite, serverite tootmiseks vaja haruldasi muldmetalle, toota energiat masinate töötamiseks (jälle CO2), jne. Jutu mõte on, et kogu inimkonna tegevusel on ökoloogiline jalajälg (isegi kui turundusosakonnad tahavad seda osavalt meie eest varjata). Jalajälge mida võiks nimetada välismõjuks, sest see tekitab kulu/tulu kolmandatele osapooltele (allikas).

Välismõjudega mittearvestamine toote/teenuse hinnas näitab, et ressursside hinnad on paigast ära. *Techno-Fix*i raamatus tuuakse näide autodest. Kui neid oli maailmas 1000, oli nende negatiivne välismõju minimaalne. Teedel hukkus suhteliselt vähe inimesi ning CO2 emissioon oli väike (isegi kui nende mootorid ei olnud sama ökonoomsed kui täna). Kuid nüüd, kus autosid on teedel kümneid miljoneid, on kõrvalmõjud märgatavad. Aastas hukkub teedel ca 1.3 miljonit inimest (allikas) ning autoliikluse emissioon moodustab ca 3/4 kogu transpordi CO2 emissioonist (mis moodustab ca 20% kogu maailma emissioonist) (allikas). Probleem on selles, et neid krõvalmõjusid maksavad kinni inimesed, kes pole autot soetanud. Kui näiteks negatiivsed kõrvalmõjud oleks kohe auto hinnas kajastatud, oleks autode hulk maailmas oluliselt väiksem ja ka negatiivsete mõjude maht väiksem.

Praktikas on seda raske teha, väga keeruline on muuta süsteemi, kus kõik läheb ajas aina paremaks (vt eelnev kalkuni näide). Kuid sel juhul tuleks lähtuda ettevaatlikkuse printsiibist. Uue tehnoloogia rakendamisel tuleks seda võtta kasutusele ettevaatlikult ning jälgida tekkivaid mõjusid. Kõike ei ole võimalik ette näha. Kui ilmneb, et selle tehnoloogiaga on seotud suured negatiivsed kõrvalmõjud, tuleks sellele ka reageerida ja edasist kasutamist piirata või kõrvalmõjusid vähendada (otsida alternatiivseid energiaallikaid jne). Tihti on siin probleemiks korporatsioonide lobitöö selle tehnoloogia kasutamise suurendamiseks, et kaitsta oma investeeringuid. Mõned näited, kus korporatsioonid on proovinud varjata/hägustada tehnoloogiate/toodete negatiivsed kõrvalmõjusid:

• pliilisandiga bensiin (allikas ja allikas, mis räägib, millist mõju see aastakümneid hiljem avaldab)
• turvavööd autodele (allikas, osa Cars: A Historical Precedent)
• sigaretid (allikas)
• fossiilkütuste kasutamine (allikas)

Siinkohal ei taha ma öelda, et ettevõtted on kamp kurjategijaid. Vaid, et meil tuleb olla ise rohkem teadlikuks saada ning mitte loota, et ettevõtted kõik meie mured ära lahendavad. Informatsioon peab saama vabalt liikuda, sest nii demokraatia kui ka vaba turumajandus saab toimida ainult siis. Iga tehnoloogia puhul on vaja hinnata selle võimalikke negatiivseid mõjusid palju pikema perspektiivga, kui seda praegu teinud oleme. Hetkesüsteem toimib hästi meie vajaduste rahuldamiseks, kuid ei ole jätkusuutlik meie vajaduste rahuldamiseks pikemas perspektiivis. Mõjude valemisse tuleb arvestada ka ökoloogiline element ning seda teha konservatiivsuse printsiibist lähtuvalt. Iga mõju me ette ei oska planeerida, kuid enne laiahulgalist levikut, oleks hea, kui me omaks enam-vähem ettekujutust, mis need mõjud olla võivad ning kuidas nende mõju piirata.

Ainult tehnofix tekitab uue jama

Kiire tehnofix (tehnoloogiline parandus) autode CO2 emissioonis osas oleks muuta autod efektiivsemaks, vähendada kütusekulu. Oota, aga autod on juba palju säästlikumad kui näiteks 50 aastat tagasi! Miks siis CO2 koguemissioon transpordis pole vähenenud vaid suurenenud? Ühe vastuse Jevonsi paradoks (allikas), mille järgi tehnoloogiline efektiivsus peaks vähendama ressursi kasutust, kuid tegelikult kasutus kas suureneb või väheneb oodatust palju vähem. Meie imeline efektiivsus võib töötada meie vastu. Kuna autod on efektiivsemad (võtavad vähem kütust, on odavam toota) jõuab üha rohkem inimesi neid osta.

Jevonsi paradoks hübriidautode näitel. Hübriidauto võimaldab sama koguse kütuse rohkem sõita ja inimesed hakkavadki rohkem sõitma, muutes oma harjumusi. Allikas

Siin ongi tehnoloogia probleem: see on ainult tehnoloogia ja tihti ei võta arvesse, kuidas inimesed muudavad oma käitumist ning mis effekte see võib tuua. Ettevõtete ülesanne on seda tehnoloogiat müüa kiiresti ja paljudele (ja seda neile ette heita ei saa). Mida efektiivsem toode ja tootmine, seda madalam hind, seda rohkem saab müüa. Eriti hea oleks, kui kasutajate jaoks muutuks toode igapäevaseks tarbekaubaks (näiteks 100 aastat tagasi saime ilma bensiinita ilusti hakkama, praegu jääks elu suures osas seisma, see on muutunud tarbekaubaks).

Eelnevast efektiivsuse näitest on näha, et tehnofixid ei pruugi meid aidata. Tehnofixidel on omakorda mingid kõrvalmõjud (näiteks suurendab selle tehnoloogia levikut ja muudab probleemi laiemaks). *Techno-Fix*i raamatu üks mõte oli, et iga tehnoloogia sisaldab nii head kui ka negatiivset külge (autoga saab mugavalt igale poole sõita, kuid massiline kasutus toob kaasa liiklussurmasid, reostust, CO2 emissiooni, vajaduse rohkem kaevandada taastumatuid maavarasid). Neid külgi ei saa lahutada. Ma võin noaga teha operatsioone patsientidele ja ka tappa inimesi. Alguses me oleme kallutatud positiivsete mõjude suunas, negatiivsed välismõjud ilmnevad hiljem ning maksavad kinni teised. Facebook pidi alguses inimesi üle maailma ühendama. Uus ja põnev oli, kui sinna 2011. aastal oma konto tegin. Kuid nüüd tuleb välja, et seda saab kasutada ka inimeste vaenamiseks, valeinfo levitamiseks, vähemuste kiusamiseks, lõhestatuse suurendamiseks. Minu jaoks on seal praeguseks jube palju sodi ja mõttetut müra. Samas ei saa öelda, et täiesti kasutu.

Tehnofixide mure on see, et nad ei tegele tihti juurpõhjustega. Näiteks autod ei ole iseenesest probleem, see et me neid massiliselt kasutame, on probleem (või õigemini, et sõltume neist). Olukorra muutmiseks peame me muutma süsteemi, inimeste käitumist (kasutama ühistransporti, käima jala, sõitma jalgrattaga) ja kindlasti ka rakendama uusi tehnoloogiaid (näiteks päikesepataerid, tuulegeneraatorid). Isegi kui me suudame leiutada mingi imevahendi, mis imeks suure osa liigsest CO2st atmosfäärist välja, siis me ei tegele juurprobleemiga. Mingi hetk tulevad uued tehnoloogiad, mis paiskavad rohkem CO2 atmosfääri kui suudame välja imeda ning oleme nullis tagasi. Kuid siis on veelgi rohkem tehnoloogiat, mis meile on psühholoogiliselt muutunud asendamatuks. Samas liikide väljasuremine, mullastiku vaesumine jne mured süvenevad.

Lahendus

Lahendus kliimaprobleemile on olemuselt lihtne: tuleb viia kogu inimtegevus CO2 neutraalseks nii kiiresti kui võimalik. Toodete, kaupade hinnad peavad vastama sellele, mis katavad ära nende negatiivse välismõju (mingitel juhtudel tähednab see, et mõnda toodet/teenust polegi praktiline enam pakkuda/tarbida). Praktikas see nii lihtne pole.

Allikas

Tegelikult ei ole see ilmvõimatu ettevõtmine, me ei pea ka selle tõttu hakkama kiviajas elama. Näiteks on siin mõned mõtted, kuidas Eesti kontekstis muuta meie energiatootmine ja tarbimine süsinikuneutraalseks. Oluline roll on muuta meie käitumist (kasutada ühistransporti, liikuda jala, jalgrattaga, mitte tarbida teenuseid/tooteid, mida meil tegelikult vaja pole) kui ka tehnoloogial (kasutatakse tuule- ja päikeseenergia tootmiseks). Need on suured muudatused ja need tuleb läbi viia kiiresti. See annab võimaluse järgnevatele põlvedele leida ja rakendada kestlikud viisid arenguks. Koroonakriis näitas, kuidas me tegelikult suudame suhteliselt kiiresti reageerida ülemaailmsele kriisile.

Inimtegevuse kokkutõmbamine on oluline osa, et vähendada kliimakatastroofi suurust. Kokkutõmbamine ei tähenda, et meil ei oleks sooja, vett, toitu või isegi internetti. Kuid näiteks meil võib olla vähem lendamist, oleme kogukondlikumad, tarbime asju, mida keskkond suudab lagundada pärast eluea lõppu, me tarbime asendamatuid maavarasid minimaalselt, maksimaalselt taaskasutame asju jne.

Samuti ei tähenda kokkutõmbamine, et me hakkame tegema genotsiidi. Mina tahaks elada maailmas, mis on demokraatlik, õiglane ning inimest väärtustav. Inimeste arvu piiramise osas, ütlen kohe ära neile, kes seda toetavad, et palju efektiivsem oleks siis alustada USAst või Euroopast, kuna ajalooliselt on need piirkonnad olnud suurimad CO2 paiskajad atmosfääri. Pigem oleks vaja mehhanisme, mis kompenseeriks vähegi tekitatud ja tekitatavat kahju neile piirkondadele, kes saavad tunda negtiivset välismõju, ilma, et nad ise oleks sinna eriti panustanud (kliimaõiglus).

Allikas

Mul ei ole klaaskuuli, kuidas täpsemalt inimtegevuse keskkondliku negatiivse mõju vähendamine peaks välja nägema. Kuid nende üle peaksime me hetkel arutama ja reaalseid samme tegema. Võimalikku kollapsi ja vajadust muuta inimkonna toimimine pikemas perspektiivis jätkusuutlikumaks ennustasid teadlased juba 1972. aastal (allikas). Plastkõrtest loobumine või kilekottide asendamine riidest kottidega on tore, kuid meil on vaja põlevat maja kustutada võimsate veejugadega, mitte visata labitäis liiva ja teha nägu, et sellest piisab. Me peame sellest rääkima ning nõudma ka poliitikutelt liikumist selles suunas. Isegi kui need on väga ebamugavad teemad.

Rohepesu meid ei aita. Allikas

See on minu arvamus ning võib-olla ma eksin. Võib-olla oskab meie planeet Maa kuidagi CO2 kogust atmosfääris vähendada (ilma, et inimkond peaks välja surema või tohutult kannatama selle tagajärjel). Hetkel on see aga väga helesinine unistus. Üks graafik, mis näitab, kuid me oleme ebaõnnestunud selle riski tõsiselt võtmises:

Allikas

Pigem on vaja meie poolt teha kõik, mis võimalik ja loota, et kliima vastus nendele muudatustele lubab meil siin planeedil edasi elada. Koroonakriisi alguses pidasime ka seda kergeks gripiks, kuid siiski kohanesime ja mõistsime haiguse tegelikku ohtlikkust. Me peaksime sama tegema kliimamuutustega. Iga tänane emissioon suurendab probleeme aastakümnete pärast tulevikus ning ainult süvendab probleemi. Kliimakriis pole enam meie laste vaid meie probleem. Kahjuks ei piisa selle leevendamiseks sotsiaalsest distsntseerumisest ja vaktsiinist.

Võib-olla viimastel aastatel toimunud kliimamuudatused suudavad inimkonda mobiliseerida, teha selgeks, et me peame palju pingutama, et siia planeedile alles jääda. Ajad lihtsateks muudatusteks on möödas. Jäänud on suured, keerulised ja kiired muudatused. Ma südamest loodan, et minu nägemus on väga pessimistlik ja midagi hullu ei juhtu. Kuid parem valmistuda hullemaks ja loota parimat.