Intervjuu

20181208

Ühes koolis, kus vist õpetasin, toimus konkurss. Olime ühes suures koridoris, mille ühes ääres oli minu klassiruum, selle juures olid ühed poisid, muud rahvast oli eemal, vastas oli üks uks, kuhu suunasid poisid mind väites, et seal olevat minu järgmine voor. Kartsin, et nad suunavad mind sinna hoopis põhjusel, et minust lahti saada.

Läksin seda ust uudistama. Oli üks pime esik ja selle taga uks õue koos mingi sildiga. Tulin tagasi ja teatasin, et mina sinna ei lähe. Arvasin, et mind pekstakse seal surnuks.

Peagi tuli sealtsamast ukse kaudu üks naine kaameraga ning teatas, et veel üks viimane võimalus on intervjuus osaled. Seega oli poistel siiski õigus olnud. Ma teatasin naisele, et soovin osaleda. Üks mees, kes oli nagu tanel tammet, oli temaga ja koos me läksime nimetatud uksest mööda ja edasi mööda koridori, kuhu nad asetasid kaamera. Ma mõtlesin, et mida ma küll räägiksin, sest ma polnud mitte midagi ette valmistanud. Pähe tuli sõna südikus, aga ei tahtnud seda kasutada, tundus lame. Pealegi pidid nemad mulle küsimusi esitama.

Kõndisime veel edasi kuskile söögikohta. Seal pandi kott maha. Kotis oli saksa lambakoer. Istus seal, vaatas rahulikult mulle otsa. Ma sulgesin koti ja jäin intervjuud ootama.