Paprika “Grell”

20181218

Tennisevõistluse mängu järgselt tuli üks neiu minu juurde ja küsis, kas võib tulemused avaldada. Ma kujutasin ette, et ta võiks mu mõlemast käest haarata. Ta haaras mu peopesadest oma kätega altpoolt. Neiu sarnanes liisa salakile.

Järgnes telefonikõne kristo tullusega, kellega vestlesin parajasti üle maailma toimuvast terrorirünnakust. Küsisin: “Kas sinu tuttavatest ka keegi surma sai?” — “Sai küll, üks,” vastas kristo. Jutt oli Poolast või Peruust. Rääkisin enda kogemustest: “Ma olin just kolm päeva Itaalias ja seal summutati terror esimese päevaga.”

Liikusin võistluspaigast mööda Narva maanteed algusest edasi. Ühes kohas soovisin ületada autotee. Parajasti oli põlemas punane tuli. Siis märkasin, et autodele näidatakse kiiresti vahelduvalt erinevaid tulesid. Eemal sebis üks naispolitseinik midagi ning neiu oli tema juurde jõudnud. Hakkasin lihtsalt astuma. Jõudsin keskmise rajani, kui märkasin enda poole maantee alguse poolt liikumas üht VW märgiga aastakümneid vana mikrobussi. Ma lehvitasin bussijuhile rõõmsalt ja astusin üle tee.

Ühte poodi sisenesid üks teine neiu oma noormehega, läksid sinna torti viima. Kuidagi olid nad sattunud minu ette, kui me maanteega risti olevasse bussijaama pool asuvasse kangialusesse suundusime. Mõtlesin, et kas neiu arvab, et ma teda jälitan, ning jäin veidi maha, tegin, nagu räägiksin telefoniga. Tema noormees oli kuskil ära käinud ja suundus vasakult tema juurde.

Sisenesime turule. Noormees liikus kohe paremale, neiu aga diagonaalis üle platsi paremale lettide juurde, kus müüdi köögivilju. Ta ostis ühe hästi suure paprika, mis nägi välja nagu meetrine detsimeetrise läbimõõduga peedi värvi porgand roheliste tükkidega küljel. Ma ei suutnud end enam tagasi hoida ja reetsin oma asukoha ta seljataga: “Oo, nii suur!” Seejärel vaatasin, et selle paprika sort on Grell. Meenus, et too neiu oli varem kuskil vahetuskaubaks pakkunud marineeritud paprikatükke purgis, mis nägid välja nagu peeditükid.

Turu lähedal lettidest vasemal nende vastas askeldasid mehed. Keegi hüüdis, et voolu pole. Üks mainis, et ta oli kuulnud rongi sõitmas. Teine vastas talle: “See võis tulla kaugelt, nt Soomest, meie maal ei saa see olla.” Seega, voolu polnud. Hakkasin mõtlema, kuidas oma õpilastele selgitada, et valgusfoori ei tohi ühendada põhivooluvõrguga, sest kui voolukatkestus on, siis need hakkavad vilkuvat punast või rohelist näitama igasse suunda. Rühkisin parajasti ühest killustikuga kaetud nõlvast üles raudtee tammile. Minu alt killustikukivide vahelt tuli välja auru. Hindasin selle mitteohtlikuks ning tekkepõhjuseks voolukatkestuse. Nägin raudtee tammil liikumas vasemalt paremale valge-punaste triipudega trammi. Kui olin üle tammi jõudnud, kuulsin ise ka kriginat, ent see oli pigem mitte kui raudtee vastu hõõrduvad rattad, vaid mootorsaag. “See on saeveski!” hüüdsin mehele, kes oli veendunud, et meie maal ei saa mitte ükski transpordivahend liikuda. “Jaa, see võis küll olla!” vastas ta ja hüüdis mulle järele: “Oled sa selles osas korralik?” — “Ma olen saeveskit näinud,” vastasin ja lisasin vaiksemalt: “ent mitte kasutanud.”

Mu tähelepanu köitis nüüd too teine mees, kes oli hakanud jalgrattal liikuma ära. Olin nagu kuskil Nõmme aedmajadega piiratud tänaval, mis raudtee juures mitmeks hargnes. Suundusin kiiremini mehele järele ja hüüdsin talle: “Hei! Sina! Pea kinni!” Ta peatus ja vaatas tagasi. Tal oli sügavroheline jakk ja jalgu ümbritsesid tumerohelised massiivsed kontskingad. “Kas sa olid paar päeva tagasi Õismäe tee 25 või 26 juures?” küsisin talt. Ma ei mäletanud täpselt aadressi, igatahes oli see läänekaarel, kui ma üht jalgratturit selliselt riietatult nägin. “Ei, ma sõidan siit, sest siitkaudu saab kõige kiiremini Kesklinna,” vastas ta. Arvasin teda olevat näinud ka Liivalaia tänaval.

Olime jõudnud Sõpruse puiesteele Ehitajate tee peatuse juurde. Ma mõtlesin, et saan jalutada koju. Liivaku peatuses jalgrattur. Ta jalgrattal olid üks väike ja üks suur ratas. Kokkuvõttes oli tegemist väga väikese või kokkupandava jalgrattaga, mille ta plaanis võtta trolli, mis oli parajasti peatatud, selle järel teine troll. Ma olin parasjagu lõpetanud ühe liitrise PET-pudeli tühjaksjoomise ja lehvitasin talle sellega. Ta vaatas mulle abipakkuvalt otsa. Pistsin pudeli kilekotti, mis oli täis teisi PET-pudeleid.

Mõtlesin, et olen kodule lähedal ja lähen üle tee. Ülekäigu rajal tuli meelde, et ma ei ela enam Mustamäel, vaid hoopis Harkus ja olin liikunud vales suunas. Mõtlesin, et kas mul on siin lähedal mingi auto, mida saaksin kasutada — ei olnud. Kahe sõidusuuna vahel märkasin Kesklinna poolt peatusele lähenevat liini 27 bussi. Otsustasin, et lähen bussiga. Siis meenus, et mul pole sulli. Otsustasin sõita piletita jälgides, kas kontrolöre on. Seejärel pidasin plaani, kuhu ma selle bussiga üldse sõidaksin ja kuidas sealt edasi saaksin. Tuli meelde, et selle info saan kätte nutitelefoni kaudu. Hirmus tülikas oli selle kaudu infot kätte saada, kõik oli justkui hangunud.