Foto: Piqsels

Me peame rääkima seksist kliimaga

Globaliseerunud ja interneetud maailmas pole pisikesel Eestil pääsu ühegi Lääneilma massihulluse eest. Meie progressiusulise nomenklatuuri kõige kõrgemale tasemele on oma kombitsad ajanud kliimapaanika. Mis on valesti sihitud ja elukõrk “looduse krooni” sadomaso laadis rahuldust pakkuv eneseülendamise projekt.

Käesolev arvamus on kirjutatud 2019. aasta juulikuus ja seda on 2022. aasta juulis pisut kohendatud.

“Roheline pole roheline”

Roheline poliitika peaks inimkultuuri arvesse võttes olema loodusega võimalikult suures kooskõlas. Arvestama loodusseadustega. Loodus häireid ei salli ja “igavene ringmäng” on lõpuks tasakaalus. Inimühiskond on looduse osa ja tsivilisatsioonide kümnete tuhandete aastatega välja kujunenud “parimad praktikad” on loodusega kooskõlas. Elik on seda niipalju, kui üks kahe erineva vanema — “isakese” kultuuri ja “emakese” looduse — järeltulija olla saab. Looduse astla vastu takka üleslööjaid on reeglina tabanud Soodoma ja Gomorra saatus.

Inimühiskond on looduse osa.

Tänased “rohelised” poliitilised liikumised ei ole mingist otsast rohelised. Või on seda ainult arbuusi viisil mööda pealispinda. Loodus kuulutab meile, et ajalugu on tsüklite jada — mainitud “igavene ringmäng” –, tänased rohelised kuulutavad progressistlikku lineaarsust. Lääne-Euroopat vaadates pole ideoloogiliselt suuremat vahet rohelistel ja äärmusvasakpoolsetel parteidel.

Looduse jaoks kasulik roheline poliitika tähendab eelkõige enda naha turule viimist. Iseenda ja oma tegude eest vastutamist. Kodanikupalga otsas põlevkivienergeetikaga sõdimine ei ole mitte kuidagi roheline. Massiimmigratsiooni ja multikultuursuse arutu pealesurumine läheb vastuollu looduse nahaturu ühe põhiseadusega: armasta oma ligimest nagu iseennast. Elik meil räägitakse hirmus palju ja Urr teab kelle “armastamisest” kuid pea mitte keegi ei räägi, et ligimese armastuse aluseks on iseenda armastamine. Eneseaustus. Kui keegi tahab maailma parandada, tuleb esimese hooga oma tuba korda teha. Kui on soov kõigi maailma näljaste kõhud täis sööta, peab esimese hooga vaatama, et oma laste laud oleks kaetud. Või riigi tasandil — kui enda vanurid ja invaliidid nõndanimetatud hooldekodudes mädanevad, siis ei ole mitte kuidagi õigustatud ennast palestiinlasteks nimetavate Hamasi araabia või pärsia terroristide toetamine.

Päris roheline poliitika tähendab võimalikult “väikest” riiki. Seaduseid, mis panevad inimesi mõtlema, mitte ei otsusta nende eest, mis on neile hea või halb. Riiki, mis on ühekorraga nii libertaarne kui liberaalne. Roheline poliitika tähendab seda, et inimesed peavad iseenda eest vastutama. Mitte ahjukütte ja võimsamate veekeetjate ära keelamist. Oma äraelamise tööl käies välja teeninud tavatööline on oma olemiselt rohelisem kui mõne sotsiaalteaduse magistrikraadiga töötu kliimaaktivist.

Kliimapaanikat toetab väidetavalt “kõva” teadus

Matemaatikas on ekstrapolatsioon levinud võte. Lihtsamalt võib seda kirjeldada, et “tõde on paralleelne”. Matemaatikud ütleksid teistpidi, et teaduslik protsess on ergoodiline— ühe näite pealt võib teha hulga järeldusi sarnaste protsesside kohta. Vanasõnad ja metafoorid on üldise tõe sedastamiseks üldrakendatavad vormelid. Kliimakatastroofist rääkides väidavad aktivistid, et see on “kõva” teadus ja “kõik arvestatavad teadlased on jõudnud sarnastele järeldusele.”

Sellist arusaama pisut lähemalt vaadates ja püüdes teadusajalooga ekstrapoleerida, siis muutub pilt märksa udusemaks.

Mitte kunagi ei ole teadus midagi saavutanud suures karjas. Teadus on alati (päris) eliidi projekt, mis sünnib üksikute “tähtede” juhtimisel, mitte avaliku arvamuse või ideoloogia tulemusel.

Mitte kunagi ei ole teadus midagi saavutanud suures karjas.

Kui me räägime kliimast, me räägime seni inimeste teadmistele hoomamatust süsteemist, mis hõlmab kõige elusat ja elutut, mis jääb universumi, galaktika, päikesesüsteemi, Päikese, Kuu, stratosfääri ning Maa sulatuuma vahele. Süsteemis, milles on nii palju muutujaid, et tänaste teadmiste juures me võime paremal juhul selle pealispinna peegeldusi ainult kirjeldada, kuid mitte ennustada selle käitumist. Elik — meie teadus ei oska väga hästi isegi ennustada homset ilma, kuidas siis me saame rääkida millestki kindlast nii suure süsteemi puhul kui seda on kliima. Elik-elik elusloodus on geenid. Me alles nuusutame geenitasandi pealispinda, kuid kliima on süsteem kus iga elusorganismi geenimassiiv suhtleb teiste elusorganismide geenimassiiviga ja iga järgnev suhe muudab süsteemi eksponetsiaalselt keerukamaks. Millele omakorda keerab vindi peale iga üksiku organismi suhe eluta loodusegaga, kollektiivi suhe elutuga ja sellest suhtest välja arenev kollektiivide omavahelised suhted. Siinkohal võiks pikalt jätkata, kuid mõte on: ME LIHTSALT EI TEA!

Millest lähtuvalt ei saa ka kliimahulluse vastustajad kindlalt väita, et läheb just naa, mitte nii. Kuid mõned asjad on rohkem Lindy kui teised ja kui ajaloos on mingid asjad järjekindlalt läinud ühtemoodi, siis suure tõenäosusega juhtub ka edaspidi samamoodi. Nii kui Loodus on lõputu ringmäng, on seda ka kliima.

Progressiusk on teaduse surm

Tänast teadusilma ruineerivad järgmised luupainajad: vasakpoolne — progressistlik — ideoloogia. Ideoloogiast omakorda johtuvad küsitavad uuringumeetodid. Teadustööde, eriti sotsiaateaduse valdkonna, tulemused on kontrollitavad vähem kui 40% juhtudest. Ideoloogiliselt ebamugavate teadustööde tulemusi lihtsalt eiratakse. Üks kuulsamaid näiteid pärineb geneetika valdkonnast, kus vahepeal kuulutati põlualuseks kogu teadus, mis sedastas sugude ja rasside vahelisi erinevusi ning intelligentsi pärilikkust. Progressistlik geeniteadus needis ennast kümmekond aastat tagasi ära kui karati selga ühele kaksisheeliksi avastajale James Watsonile kui too julges midagi arvata Aafrikas elavate inimeste intelligentsuse ja kontinendi masendava tuleviku vaheliste seoste kohta.

James Watson Foto: National Library of Medicine

Seda progressiusu tekitatud katastroofi võib võrrelda kui bensiinimootori leiutaja saadetaks tuleriidale väite eest, et see mootor diiselkütusega ei sõida. Kui keegi üldse midagi geneetika kohta arvata võib, siis on see Dr Watson. Lehmakarja kombel inimese poliitkorrektsuse sõrgade alla tallumise asemel peab sellistele inimestele andma vähemalt õiguse ametlikus ideoloogias kahelda.

Progressiusk sünnitab häda ja viletsust

Kommunistide ja tänaste progressistide ideoloogilisse maailmapilti ei mahu tõsiasi, et inimesed ei sünni puhta lehena. Antropoloogiast, mis võiks olla geeniteadusele toetudes “kõva” teadusharu, on saanud udune sotsiaalteadus. Säherduse ideoloogilise ebateaduse süü on suuresti ka progressistlik arusaam, nagu riike oleks võimalik demokraatlikuks pommitada.

Lähis-Ida katastroofid on meil kõigil silme ees. Afganistan on tagasi kohas, kus 2001. aastal alustati ja viimased uudised väidavad, et Islamiriik on seal leidnud omale toreda pesa. Iraagi sõda on kasuks tulnud kõige rohkem Iraanile. Kui Lääs — eesotsas progressistliku Barack Obama administratsiooniga — ei oleks islamiterroriste toetanud, oleks Süüria sõda väga suure tõenäosusega märksa kiiremini otsa saanud, inimkaotused palju väiksemad ja suur osa migratsioonikriisist olemata. Liibüas asuti “kevade” poolel — taas Obama USA toel — Gaddaffit pommitama ja tänaseks on riigist saanud orjanduslikku korda tagasi langenud pommiauk. Kõik see oleks olemata kui progressiusust saastunud maailmanägemise asemel oleks päris teadlasi kuulda võetud. Või lihtsalt natukenegi ajalugu vaadatud.

Kliimahurjutamine on uue inimese ehitamise projekt

Mida ÜRO ja Euroopa Liit on kogu aeg tahtnud teha. Tagurpidi inimese looduse krooniks seadmine. Väide, et inime võib Maa tagurpidi pöörlema panna. Äraspidine inimese ülendamine loodusjõudude tasemele.

Kui keegi on hirmus veendunud, et kliima vajab parandamist, siis algab kõik inimesest endast. Kolitagu ära suurlinnast. Kliima ja looduse mõttes on suurlinnad kohutavad pommiaugud. Tervise seisukohalt jõuti juba aastakümneid tagasi järeldusele, et 70 kuni 90 % kroonilistest haigustest on rikutud keskkonna süü. Müra, saastunud õhk, vähene õues liikumine jne, jne jne.

Kolitagu elama väiksematesse linnadesse. Piirkonda, kus saab saab jala käia nii poes, lapsed minna jala kooli ja trenni kui ka ise tööle. Kohta, kus iga päev ei pea kasutama autot.

Kliimapaanika on elukõrkuse mõõtu surmapatt

Kliimat mõjutavad tegurid alates Maa sulatuumast ja lõpetades kosmilise taustakiirgusega. Urr halastagu inimesele, kelle ajud on nii ussitanud, et ennast peetakse kosmilisest taustakiirgusest suuremaks kliimateguriks. Piiblis nimetatakse sellist hullumeelset üleolevust surmapatuks. Nimeks on meie keeles sellele pandud “elukõrkus”. 1. Joh 2:16.

Urr halastagu inimesele, kelle ajud on nii ussitanud, et ennast peetakse kosmilisest taustakiirgusest suuremaks kliimateguriks.

Käesolevas artiklis kirja pandud mõtted ei väida, nagu inimesed võiksid arutult loodust saastada, loopida prügi kuhu juhtub, raiuda metsa nii palju kui parasjagu pähe tuleb ja kurnata üha suuremate keemiahunnikute toel põllumaid. Sarnaseid asjade kulgemisi tuleb looduseski ette. Kui on pehme talv sünnib rohkem metskitsi ja metsanotsusid. Tänu rohusööjate arvukuse kasvule suureneb hüppeliselt ka kiskjate hulk. Mis omakorda lõpeb taudide, näljahäda ja suure suremusega nii ühe kui teise jaoks ning looduse järjekordne ring saab täis.

Inimese “kiituseks” peab ütlema, et lokaalse keskkonna untsukeeramine tuleb tal päris kenasti välja. Intensiivpõllumajandatud maadest saavad kõrbed. Suuremaid keskkonna pommiauke pole olemas kui suurlinnad/metropolid. Kuid see ei ole kliimamuutus. See on rohkem nagu teatud soodsate keskkonnatingimuste toel vohama hakanud rändtirtsuparv, mis hävitab kõik oma teel. Rändtirtsuparv on osa kliimast kuid see ei ole kliimamuutus. Elik — nii nagu liustikud on sulanud ja mandrid korduvalt jäätunud, on ka rohutirtsuparved inimtsivilistatsioone laastanud mäletematutest aegadest peale.

Inimesi on tänaseni päästnud tehnoloogia. Kuid tehnikaaegki jõuab varem või hiljem oma loomuliku lõpuni. Antibiootikumid on piiranud looduse eneseregulatsioonimehhanisme ja laste surematus ning inimeste keskmine eluiga on pikem kui kunagi eales varem. Kuid: antibiootikumid on laiatarbes alates 1950. aastatest ja 70 aastat on Looduse mõistes väga lühikene aeg.

Me oleme katkestanud normaalse looduse eneseregulatsioonitsükli ja iga penitsiliinisüst on looduse sisemise vedru järjest suuremasse pingesse keeramine. Antibiootikumiresistentsed pandeemiad ei ole enam küsimus kas, vaid millal. Samuti ei aita suurte progressoritest heategijate eesotsas Bill Gates’iga arengumaade antibiootikumidega ülekülvamine. Loomulikult on Aafrika laste suremuse vähendamine üllas eesmärk, kuid sellega koos treenib arenenud maailm välja seninägematuid pandeemialöögirühmi. Või Aafrika lastest rääkimata: USA statistika näitab, et keskmine kahekümnendates inime sööb päevas ära viis tableti ja suurem osa neist tablettidest ei ole aspiriin vaid tugevad valuvaigistid ning antidepressandid.

Kliimahullusel ja Looduse või Maa hoidmisel pole midagi ühist

Esimene asi: raha on samasugune energiaühik kui söe- või pelletitonn. Oluliselt kallim elekter või toasoe ei ole mitte kunagi roheline. Progressiusu rohepesu ilusaks näiteks on meie prügimajandus: mis urrima pärast peame me maksma aastas mitu korda kallimaks muutuva jäätmejaamade prügiveo eest kui prügi põletavad jõujaamad ja tsemenditehased peavad prügi välismaalt importima. Teiseks: riik kogub autokummide pealt taaskäitlemistasu ja nende järjest kõrgemaks muutuvaid hunnikuid on meist näinud vast igaüks. Autokumm on samas keskmiselt 25% suurema kütteväärtusega kui kivisüsi ja kui ei oleks ees idiootset eurobürokraatiat, sobiksid need suurepäraselt meie koostootmisjaamade kütuseks.

Allakirjutanu kasvas üles riigikorra aal, kus valitsev riigiusk oli teaduslik materialism/kommunism. Kõik mida progressistlik riik tegi, oli teaduslik. Sarnane kõikehõlmav “teadus” iseloomustab ka tänaseid progressiusulisi maailmaorganisatsioone nagu ÜRO ja Euroopa Liit.

Roheline energia loob uut ebavõrdsust. Teeb rikkad rikkamaks ja võtab üha suuremalt hulgalt inimestelt üha rohkem raha ära. Roheline energia on nii kallis ja nii regulatsioonidega piiratud, et sellele pääsevad ligi ainult kõige rikkamad; kõige suuremad ettevõtted/tootjad. Selle sama rohelise energia nime all tahetakse ära keelata ahjuküte — kõige kättesaadavam, odavam ja inimese enese poolt kontrollitav kütteliik.

Roheline energia loob uut ebavõrdsust. Teeb rikkad rikkamaks ja võtab üha suuremalt hulgalt inimestelt üha rohkem raha ära.

Kliimakatastroofi on ennustatud saabuma 1980. aastatest peale. Al Gore’i ennustuse kohaselt pidid Arktika “jäämüts” juba 2014. aastal ära sulama. Tegelikus näitas siiski, et toona jää hulk hoopis kasvas.

Kliimapaanitsejate vennasprogressistid Nõukogude Liidus ennustasid samamoodi kommunismi saabumist. Esimese hooga pidi see saabuma juba 1950. ja viimases otsas räägiti 1984. aastast. Valeprohvetid ei räägi kunagi õigust.