kirill ajas mu närvi

201907031038

Istusin kandilise laua ääres. Üks neiu pidžaamas tuli laua juurde ja tahtis istuda teisele poole, aga seal juba istus keegi muu. Nii et ta proovis mulle sülle istuda. Ja istuski. Ma paigutasin oma vasaku käe tema reitele ja tundsin, kuidas ta põlv tuksus. Neiu meeldis mulle. Ta seletas teistele noortele inimestele laua ääres filmitegemisest.

Seejärel ta tõusis ja liikus selles saalis tahapoole. Seal olid pingiread astmeliselt järjest kõrgemal. Päris saali ette oli projitseeritud video, mis koosnes üheksast võrdsest ristkülikust kokku kolmes reas. Igas ristkülikus jooksis film. Kõige ülemises vasemas oli minu film Sergei vabastamine ja ma osutasin sellele käega: “Näe, see on minu film! Ma ei taha praegu teha mingisugust uut filmi.”

Ülevalt hakkas tulema lapsi ning ma esitasin metafoori, et hakkas voolama esimese klassi lapsi. Liikusin alla tagasi. Teadsin, et koolimajas on mul veel midagi vaja teha.

Jõudsin neljandale korrusele. See oli nagu 37. Keskkoolis. Sealgi oli palju lapsi. Mind see tüütas. Nägin, et Tallinna Kunstigümnaasiumi kirill tuli — too, kellel oli kaksikõde. Võtsin talt kõri juurest kinni ja tõstsin ta üles lae juurde. Lasin ta alla ja suunasin ta paremale koridori lõppu, kus oli väike robot. kirill lülitas ühe asja välja ning robot hakkas vilkuma roheliselt ja tegema häälitsusi. kirill rääkis roboti kaudu.

Hakkasin ära minema ja märkasin, et koridori teises otsas istusid pika laua ääres mammid. Vilkasimisi märkasin, nagu mu ema oleks tulnud mulle vastu koridori osas, kus oli parempoolne trepp. Vaatasin uuesti ja oligi tema. Ta läks koridori paremasse ossa ja sisenes siis vasakule ühte vahesse, kus olid pingid ja kapid. Ta ütles mulle: “Tule siia!” Nägin, et ta haigus oli edasi läinud. Nägu ei olnud enam äratuntav. Lõua alaosa oli vasemal ja paremal läbipaistev ja punaselt paistsid luuviljad nahast läbi. Ta kutsus mind Rootsi allvee laeva vaatama. Reageerisin sellele: “Mida ma seal teen?” Olin Saksamaal palju põhjalikumalt allvee laeva näinud.