MILF’ga kohvikus

20190513

Olin ühe noore naisega kohvikus. Meie laud oli üle vahekäigu paremal pool, vahekäigust vasemale jäid aknad. Istusime üksteise vastas vahekäigu ääres, nii et aknad jäid minust vasemale ja välisuks vahekäigust vasakule minu ette. Kummagi meist kõrval oli veel üks vaba tool ning laua otsas seina ääres diivan. Mõlgutasin mõtteid, et miks me nii kaugel üksteisest istume.

Üks tema tuttav noormees saabus. Ja me hakkasime lahkuma. Lahkusimegi. Ta ei jäänud tolle tuttavaga lobisema.

Liikusime mööda vanalinna munakivi teed kohviku akendest mööda, kuni jõudsime laia trepini. Avastasin, et minu käes on tema roheline ristkülikukujulise külgpindalaga käekott. Andsin selle talle: “See on minu kätte jäänud.”

Veidi edasi liikunud, jõudsime ristmikule, kus tuli otsustada, millises suunas edasi liikuda. Tema ühistranspordi peatusse liikumiseks oli optimaalne minna otse edasi, ent ühiselt otsustasime, et keerame hoopis paremale ja liigume üles, sest ilmselt mõlemad tahtsime veel üksteise seltskonnas olla.

Minu käes ei olnud enam midagi, aga tema käes oli. Tahtsin vabastada ta vasema käe, et võtta tal käest. Meenus, et olime juba nii palju koos olnud, et võiksime küll käest kinni jalutada.

Kui olime jõudnud roheluseni tänava vasakus ääres, mis oli nagu ühe maja poolhoov või minipark, tegin ettepaneku suur valge lapsevanker kokku panna, sest seda ta ei saaks nagunii ühistranspordivahendisse avatuna kaasa võtta. Hakkasin varju trukke lahti võtma.

Suundusime sellele rohealale. Üks lina oli väga suur, nagu hiiglase vest. Tahtsin selle mööda volte kokku voltida. Laiupidi ei ühtinud. Proovisin pikkupidi. Sain. Ent teine ots oli viltu ning seda pani tähele mu vanaema: “Siin on õhumullid sees.”