Tiigrid Kadriorus

201907041002

Olin Kadriorus poes. Pood asus vasemal ja paremal. Mõlemal pool olid riided. Sisenesin vasemasse harusse.

Poemüüja selgitas: “Sellepärast me uurisimegi, et oli tagastamine saatmiseks.”

Meenus, et olin seal poes varem olnud. Ühe asja kohta oligi väide ja seda uuriti. See oli minu mäletamise järgi olnud tehnikatarvete pood ja uuring oli kõlari või muusikakeskuse kohta. Hakkasin uurima, kus muusikakeskused on. Ka tagapool olid riided. Vasemas harus olid naisteriided, nt pesu, paremas harus olid meesteriided.

Liikusin tagant poest välja ja sattusin suurde vestibüüli, mida ümbritsesid butiigid. Üle selle ala jalutanuna jõudsin kohta, kus pakuti massaaži. Seal oli järjekord. Kui hakkasin sealt väljuma, tuli ukselävele üks heleda peaga meesnaine, kes küsis: “Kes on järgmine?” Ma väljusin.

Läksin tagasi riietepoodi ja kõndisin läbi selle vasakule. Jõudsin kohvikusse, kus kohtasin kaht noort naisõpetajat vasemal. Nad olid piisavalt võõrad, et me omavahel ei rääkinud. Kohvikus oli nigel valik. Nägin ainult porgandiviile vaagnatel.

Väljusin kohvikust paremale tänavale. Mul oli seljas teksatagi. Mõtlesin, kas läheksin ühistranspordiga Mustamäele. Arutlesin, kas minna Kesklinna jalutades või sõita otse sealt ja kokku kahe vahendiga. Hakkasin kõndima vasakule. Kõndisin üle tänava. Mõtlesin, kas mul pileteid on. Meenus, et olin pataka pileteid ostnud, aga kuhu ma need panin? Kas need on mul kaasa? Ei tahaks uuesti osta. Siis meenus, et need on teksatagi taskus.

Naised väljusid ka kohvikust. Kõndides vasakule, arvasin, et lähen õigele poole.

Liikusin ülesmäge. Mu paremas käes oli kiviplaat, mida kasutasin toena, et liikuda järjest järsemast kallakust üles. Peagi jõudsin kohta, mis oli nii järsk, et ma ei jõudnud oma keha enam edasi tõugata. Tundus, et olin tänavalt lahkunud ja rühkisin selle kõrval kaljul. Seal polnud millelegi toetuda. Otsisin kohta, kust haarata, et end üles tõmmata. Üleval oli üks juurikas, aga keegi oli selle juba puruks tõmmanud. Leidsin teisegi, aga ka sellest ei saanud ma haarata. Vaatasin üles otsides veel võimalusi ning märkasin enda kohal ees okste vahel puutüve lähedal metsisesarnast lindu. Lind vaatas mulle otsa. Oli hirmunud. Hakkasin laskuma, kui märkasin linnu kõrval oksal väikest tiigrit. Arvasin, et olin sattunud tiigripessa. Heitsin pilgu alla: seal oli suurem tiiger.

Ronisin alla ja kõndisin kaljust paremalt mööda. Siis tekkis tahtmine pildistada tiigrit, kes mind oksalt jälgis. Avasin nutitelefoni kaamera. Ümbruskond valgenes. Olin jõudnud ruumini, milles oli puidlaudisega ruut, mille sees oli veel suurem tiiger. Ruumist saabus suur heleda peaga mees ja sõnas: “Kui see tiiger ikka ei oleks tahtnud meid sinna lubada, siis…” Ma püüdsin lauset lõpetada: “…ta poleks lasknud.” Läksin sealt ära välja edasi koridori.