Tervenemise imed

Kasvasin üles baptisti koguduses, kus igal pühapäeval toodi kogudusse palvesoove haigete eest palvetamiseks. Sageli järgnesid eestpalvetele ka tänupalved. Jumal oli kedagi imeliselt tervendanud. See oli toona ja võiks olla tänagi loomulik usuelu osa. Selle üle, kas haige oli tervenenud arstide abil või loomulikult, ei arutletud.

Täna on nii, et koguduse pensionäride osaduses tekib haiguste küsimuses üsna kergelt kolm eri leeri: ühed soovitavad haiguse puhul arsti poole pöörduda, teised maarohtude peale loota ja kolmandad ütlevad, et tuleks üksnes Jumalalt abi paluda.

Niisiis teema on endiselt ülal, aga vaated on erinevad. Või ei märganud ma neid erinevaid vaateid nooruses nii teravalt. Kuid vaadakem tervenemise imesid lähemalt. Mida need imed endast kujutavad ja kuidas me peaksime neid kristlastena mõistma?

Tervenemise imede puhul on tegemist juhtumitega, kus inimene paraneb haigusest või vigastusest viisil, mida võiks pidada teaduslikult seletamatuks, ootamatuks või väga vähe tõenäoliseks. Imedeks nimetame me neid tervenemisi sellepärast, et need ületavad tavapärase arusaama loomulikust paranemisest, kuigi peab kohe ütlema, et see “loomulik” paraneminegi on sama imeline nagu kõik looduses toimuv. Ometi tekitab meis tervenemiste osas hämmeldust ja imestust just erakordne kiirus ja seletamatus.

Oluline on seegi, et sellised tervenemised on seotud haige enda või usukaaslaste usu ja palvega. Meditsiinilisest seisukohast vaadelduna võib olla mõni selline olukord tunnistatud lootusetuks.

Siinkohal meenub mulle ikka nooruses isalt kuuldud lugu. Ta oli koguduse pastor. Üks koguduse 50-ndates eluaastates õde sai vähi diagnoosi ja arstid ütlesid, et lootust pole. Kasvaja sõlmed olid juba kehal nähtavad. Õde põgenes Tallinna Hiiu haiglast ja tuli isa juurde ning ütles, et tahab, et vennad paluksid ta pärast käte peale panemise ja võidmisega nii nagu Jaakobuse kirjas on kirjutatud. Kiiresti leiti koguduse vennad, kes olid selleks valmis ja nii see palve toimuski. Õde haiglasse tagasi ei läinud. Möödusid kuud ja raviarst kutsus ta ikkagi välja ja ta pidi tõdema, et kasvajast polnud jälgegi. Õde elas veel aastaid ja suri siis hoopis teise haigusega. Isa ütles seda juhtumit meenutades, et see on suurim ime, mis ta on ise näinud. Aga ta võis rääkida teistestki erakordsetest sündmustest.

Kristluses ei nähta tervenemisi siiski omaette eesmärgina, vaid Jumala armu ja väe avaldumisena. See on märk Jumala kohalolust ja hoolimisest. Samas õpetab Piibel, et tervenemine on seotud usu ja palvega, millele järgneb jumalik sekkumine. Jeesus ütleb Mk 5:34 veritõbisele naisele, kes ta rõivaid puudutas, et terveneda: “Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga ja ole terve oma vaevast.” Teisal noomib Jeesus oma jüngreid aga nende nõrga usu pärast, sest nad ei suuda langetõbist noormeest aidata.

Paulus ütleb esimeses kirjas korintlastele, et tervendamise and on üks Püha Vaimu andidest. Nii on koguduse liikmeid, kellele see and on eriliselt antud. Teistele on see antud aga usuanni kaudu. Vahel on see seotud koguduse karjasele antud meelevallaga.

Sageli seostub tervenemine ka patukahetsuse ja meeleparandusega. Tervenemine toimub siis vaimse puhastumise tagajärjena. Kuid üle kõige on oluline siiski Jumala tahe. Nii on mõistlik haige eest paludes ikka ja jälle öelda: Jumal, sündigu Sinu tahtmine! Ei ole ju võimatu, et Issand on otsustanud kellegi ka oma riiki kutsuda. Sellepärast, kui Püha Vaim annab palvetajaile märku, on vahel arukas paluda haigele ka õndsat lahkumist. Jumal teab, mis on hea. Meie teekond ei lõpe ju maisuses, vaid Valguse riigis.

Jeesus ise ravis pimedaid, pidalitõbiseid ja halvatuid. Ta äratas isegi oma sõbra Laatsaruse surnuist üles. Tervenemise imetähed saatsid ka apostleid. Nagu ütlesin, imed on siin eelkõige tunnustähed, teeviidad tulevikku. Need on igavese elu tõotused maise tervenemise rõivais. Austama ei peaks siin inimesi, vaid Jumalat.

On kogudusi, kus haigete eest palvetamine on üks kogudusliku elu keskseid teemasid. Eestis me tunneme Tervikliku Tervenemise Teenistust, kus kuulutatakse tervenemist ihule, hingele ja vaimule. Koguduslikest raamidest väljaspool on Eestis levinud ka palvekliinikute võrgustik, kus inimeste haiguste pärast palvetatakse erilise intensiivsusega ja korduvalt. Jumal õnnistagu kõiki, kes haigete ja vaevatute eest palvetavad. Siiski parim koht tervise eest palvetamiseks on kogudus ja parim viis ühine palve. Muidugi ei välista see ka seda, et üksiku uskliku siirast palvet kuuldakse. Koguduse ühine tunnetus välistab aga parimal viisil võimaluse selle teemaga liialdada või manipuleerida.

Samas tuleb tunnistada, et paljud arstid ja teadlased suhtuvad tervenemise imedesse skeptiliselt. Nad seletavad selliseid juhtumeid valediagnooside, spontaansete remissioonide või psühhosomaatiliste teguritega. Nad ütlevad, et neil puudub selliste imede kohta teaduslikult hinnatav tõendusmaterjal. Ometi ei takista arstide skeptilisus suure hulga tunnistuste olemasolu inimestelt, kes on inimlikult seletamatuid tervenemisi ise kogenud.

Olen üks neist, kes terve oma 30 aastase vaimuliku praktika ajal olen näinud hämmastavaid tervenemisi. Sageli oli olukord nii võimatu ja lootusetu, et koostasin endamisi juba raskelt haigele matusekõnet. Kuid palusin siiski ka tervenemise imet. Minu usk oli sageli üsna nulli lähedane, aga lähedaste usk ja Jumala arm ületas ikka ja jälle minu kujutlusvõime. Mäletan üht koguduse õde, kes on nüüd juba igavikus. Ta ütles: “Iga kord, kui sa minu eest palvetad, saan ma terveks.” Olin hämmeldunud, sest minu jaoks olid need tavalised palved tervise eest.

Palve juures ei tohiks siiski välistada arstiabi, sest nemadki on neile antud tarkusega tööriistad Looja kätes. Eestpalvetaja ja arsti vaatenurgad ja lähenemised on haigusele lihtsalt erinevad. Kuid neid erinevaid lähenemisi ei tohiks vastandada. Jumal näeb haiget nii ühest kui teisest vaatenurgast. Tema teab, mis on parim lahendus. Meie osaks on see usus vastu võtta. Kas see alati õnnestub? Imed meie elus ei pruugi alati olla just dramaatilised. Need võivad olla ka “imelised pääsemised” õnnestunud operatsiooni või ravi kaudu.

Nõnda siis otsige Jumalat! — Ta on elu allikas. Tervenemise imed on vaid teeviidad teel, mis viib sinna, kus pole enam surma, kannatust, häda ega valu. Seniks oleme aga vaid palvetavad teelised.