Las jääda ükski mets

Metsade elurikkus on Eesti suurim rikkus. Kas suudame selle oma lastele alles jätta ja kokkuhoidlikult majandada?

16-aastase koolilapsena kogusin 1980ndate lõpus allkirju fosforiidikaevandamise vastu, ajal mil vaid mõni üksik õpetaja alla kirjutada julges. Mure Eesti looduse pärast ühendas meid toona ja selle loogiliseks jätkuks oli laulev revolutsioon ja Eesti vabaduse taastamine. Tänaseks oleme saanud rikkamaks ja edukamaks, isegi tarbimisühiskonnaks. Kliimamuutused maailmas näitavad aga, et kasv tuleb looduse ja tulevaste põlvede elukeskkonna arvelt. On viimane aeg teha otsuseid lühiajalise kasu asemel Eesti keskkonna ja planeedi tervisest lähtudes. Eesti jaoks üks olulisemaid loodushoiu samme on raiemahtude vähendamine, millega keskkonnaminister Madis Kallas ka algust on teinud. Aastase raiemahu vähendamine ainuüksi ühe miljoni tihumeetri võrra aitab alles jätta 500 Tallinna lauluväljaku suuruse ala metsa.

https://youtu.be/4dbHOOaJts8

Elurikkuse kaitse metsades, meres ja linnalooduses leevendab keskkonnakriisi ja aitab kaasa ka inimeste paremale elukvaliteedile. „Rohelise“ kütte ja tooraine välismaale viimine ei paranda Eesti inimeste elujärge ega aita meid kuidagi ka energiakriisis, vaid on üsna primitiivne majandamisviis. Nutikad ettevõtjad on juba täna loonud lahendusi, kuidas metsa ja rabade süsinikusidumise võimet majanduslikult ära kasutada nii, et loodus oleks hoitud ka tulevastele põlvedele. Rohkem kui kaks kolmandikku Eesti inimestest pooldab raiemahu vähendamist, kolmveerand aga riigimetsade majandamist püsimetsadena. Selleks, et see tegeliku metsaomaniku — iga Eesti kodaniku — soov väljenduks ka riigi tegevuses, valige sotsiaaldemokraadid riigikokku, sest muidu ei kaitse tulevase valitsuse laua taga seda seisukohta mitte keegi.