“EESTI PÄEVALEHE” JUHTKIRI ON LAME SÕJAPROPAGANDA

“JUHTKIRI | Poola kodanike surmas on süüdi Moskva”

EPL, 17. november 2022

Pärast niisuguse anonüümse juhtkirja avaldamist Eesti päevalehe poolt ma seda propagandaväljaannet loomulikult enam ei loe.

Ma ei loe enam ka DELFI-t, mis selliseid artikleid majutab.

Juba kuid varem loobusin lõplikult lugemast Postimeest selles ilmunud mõistusevastase sõjapropaganda tõttu, mis isegi selle juhtkirjadesse jõudis.

Lühidalt, milles siis on Eesti päevalehe juhtkirja vead?

Paraku on tegemist tüüpilise sellise tekstiga, kus peaaegu igas lauses on mitu fakti-, loogika-, matemaatika- või terminoloogilist viga, mistõttu kõikide nende vigade ära seletamiseks tuleks ära kulutada seitse korda rohkem sõnu kui on kritiseeritava artikli pikkus.

Mõned märkused siiski…

Ameerika päevaleht

Selle väljaande nimi peaks olema mitte “Eesti päevaleht” vaid “Ameerika päevaleht”. Artikkel on ilmunud Eesti ajalehe juhtkirjana, ent väljendab USA ametlikku positsiooni.

Artikkel on ilmunud rubriigis “Arvamus” ja anonüümselt. Sedasi tekitatakse mulje, et siin Eestis on keegi ajakirjanik sedasi arvanud. Ent tegelikult on see lihtsalt ameeriklaste tekstist maha kirjutatud.

Olukord on halvem kui sovetiajal, sest siis ilmusid Moskva ideoloogilised suunised sellises vormis, et kõik said kohe aru, et need on ühel või teisel viisil Moskva suunised. Praegu aga üritatakse meile jätta muljet, et tegemist on Eestist pärineva kohaliku arvamusega. Sedasi petetakse lugejaid.

“Eile päevaks oli liitlaste kinnitusel siiski üsna tõenäoline, et plahvatuse põhjustas Ukraina õhutõrje…”

“Aga Poola kodanikke tapnud plahvatuses on igal juhul süüdi Venemaa.”

See seisukoht on aga Valge maja ametlik seisukoht:

“…whatever the final conclusions may be, it is clear that the party ultimately responsible for this tragic incident is Russia, which launched a barrage of missiles on Ukraine specifically intended to target civilian infrastructure. Ukraine had — and has — every right to defend itself.”

See argument on ka täiesti vigane.

Esiteks, sellises olukorras ei pruugi üldse keegi “süüdi” olla.

Teiseks, eristamata on jäetud passiivne põhjus ja aktiivne põhjus. Kui raketid Poolasse tulistas Ukraina, siis oli aktiivseks põhjuseks Ukraina ja passiivseks põhjuseks Venemaa, kes oma Ukraina pihta sooritatud rünnakuga lõi sellise olukorra, milles Ukraina hakkas õhutõrje rakette välja tulistama.

Kolmandaks, tegemist võib olla süü jagamisega ehk ühise süüga ehk kaasvastutusega. Ent argument ülal püüab jätta muljet, et kuigi Venemaa rakette Poolasse ei tulistanud, on Venemaa isegi mitte peasüüdlane, vaid ainusüüdlane. Ent arusaadav põhjendus selliseks hinnanguks puudub.

Neljandaks, kui selline argument oleks kehtiv, siis järelduks sellest, et Donbassi kodusõja ajal Donbassi kohal reisilennuki MH17 alla tulistamises on süüdi Ukraina ja mitte Donbassi separatistid, sest see oli Ukraina, kes lubas reisilennukil üle lahingupiirkonna lennata.

Viiendaks, selles argumendis on täielikult ignoreeritud võimalust, et Ukraina võis tahtlikult Poolasse rakette tulistada.

Eesti päevaleht:

“Ukrainaga kellelgi probleemi pole — igaüks saab aru, et ta ei tulistanud õhutõrjerakette välja lõbu pärast…”

Ent poliitik Jaroslaw Pakula, Lublinist, teatab, et Ukraina tulistas raketid Poolasse tahtlikult eesmärgiga nõuda Läänelt välja rohkem relvi. Ka käesolev Eesti päevalehe artikkel nõuab Ukrainale rohkem relvi.

Artikli teisi vigu

Eesti päevaleht kasutab Ukraina poolt esitatud andmeid, et Ukraina tulistas alla suurema osa Venemaa rakettidest:

“Hästi tõrjus, 96 raketist 75 lasti alla.”

Ent ajakirjanik ei võrdle seda Ukraina andmetega pihta saanud Ukraina objektide arvust. Kui Ukraina andmeid tõsiselt võtta, siis on keskmiselt üks Venemaa rakett pihta saanud umbes kahele Ukraina infrastruktuuri objektile.

Artiklis on jämedad vead ja ütlematajätmised, psühholoogilised manipuleerimised seoses NATO Artikliga 5.

Tegelikult ei alustata sõdasid üksiku piirijuhtumi tõttu, isegi mitte paari juhusliku raketi tõttu. Näiteks Hiina ei kuulutanud USA-le sõda sellepärast, et Belgradi pommitamisel viskas USA ühe pommi Hiina saatkonda.

Filosoofiliselt ja rahvusvahelise õiguse seisukohalt tuleb arvesse võtta proportsionaalsuse printsiipi. Viimase järgi ei tohi reageering sündmusele olla võimsam kui juhtunu ise. Kui kahe hukkunud inimese pärast alustaks NATO sõda Venemaa vastu, siis võiks see tähendada seda, et kahe inimese tapmisele järgneb kahe miljoni inimese tapmine. Näiteks.

Kohatu on ka artiklis esinev viide USA suurele tuumaarsenalile.

Artikli preversne loogika ilmneb ka arusaamas, et kui kaks Venemaa raketti kogematta Poolasse vupsavad, siis on see põhjus alustada Venemaa vastu sõda; kui need raketid olid aga Ukraina omad, siis ei ole põhjust alustada sõda Ukraina vastu, kuna Ukraina tulistas need raketid välja “õiglastel põhjustel”.

Aga ma lõpetan siin. Nagu juba ülal märgitud, on artiklis ja selle mõtteviisis niivõrd palju vigu, et nende seletamiseks kuluks palju lehekülgi. Ja on selge, et selliste inimeste puhul, kes teevad niisuguseid vigu ja nii süstemaatiliselt, ei ole seletamisel ja argumenteerimisel üldse mitte mingisugust mõtet.

Sellise labaseks propagandaks mandunud “ajakirjanduse” vastu aitavad ainult bensiin ja tuletikud.