Kisu oma silm välja, kui see sind pahandab…

04:12

See juhtus palatis number neli. Palat nagu ikka — neli voodit — neli meest, kaks eestlast, kaks venelast. Näppisime seal vaikselt oma telefone. Minul oli operatsioon koos naha siirdamisega juba toimunud ja ootasin haiglast välja laskmist. Kuid siis see juhtus. — Ühel hommikul nagu ikka tulid arstid koos saatva personaliga hoogsalt palatisse. Üks neist, ilmselt kirurg, oli eriti energiline, astus kõrvaloleva voodi juurde ja ütles: “Homme on operatsoon, aga arvestage sellega, et te võite ühest silmast ilma jääda. Kasvaja on teil läinud juba silma taha ja kui me seda kätte ei saa, tuleb silm ohverdada.” Naabrimees hakkas südilt vastu: “Kas tõesti tänapäeval muid vahendeid ei ole, see on teil siin ikka nagu labida töö. Mis ma ilma silmata peale hakkan, olen ju maamõõtja.” Sellepeale ütles arst kõva häälega: “Annan teile tund aega otsustada, kas tahate operatsiooni või mitte. Järjekord on ukse taga, kui ei taha, võite minna.” Ja kogu see tähtis seltskond lahkuski kiirel sammul palatist.

Hetk oli palatis vaikust, siis hakkasid mehed sumisema. Kõlas poolt ja vastu argumente. Eriti õnnetu oli asjaosaline ise. Võtsin minagi lõpuks sõna: “Minu Püha kiri ütleb, et kui su silm sind pahandab, siis kisu ta välja.” Ehmusin isegi nii kõvast sõnumist.

Vahepeal toodi hommikusöök. Pärast hommikusööki tuli too mees mu juurde ja küsis: “Kas see, mis sa ütlesid, oli Pühakiri või rahvatarkus?” Ütlesin: “Mõlemad, nii Pühakiri kui rahvatarkus.” Eks see nii oligi, sest olin neid Jeesuse sõnu üsna vabalt tsiteerinud. Tegelikult seisab Mäejutluses: “Ja kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja ja heida minema! Sul on parem ühe silmaga minna ellu kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse.” Mt 18:9 Mõne tunni pärast tuli arst tagasi ja sai naabrilt jaatava vastuse. Palat jäi jälle vaikseks.

Õhtul läksin naabrimehe voodi juurde ja ütlesin: “Leidsin oma kotist Iisraelist toodud õli. Kas ma võin Sind õliga võida ja palvetada, et operatsioon õnnestuks?” Mees ütles: “Mina sest asjast aru ei saa, aga võib ikka.” Ütlesin, et ega mina ka sellest aru ei saa, kuidas Jumal neid asju korraldab, aga palvetame ikka.” Ja nii ma siis seda Lõuna-Eesti meest võidsin ja palvetasin. Hommikul viidi ta koos voodiga operatsioonile. Naeratas ja lehvitas ning oligi läinud. Mina sain järgmisel päeval haiglast välja.

Nädal möödus. Olin taas haiglas, et arst saaks sidemed lahti võtta ja haava üle vaadata. Istusin sama osakonna hämaras koridoris ja ootasin oma järjekorda. Korraga tuli too Lõuna-Eesti mees pika sammu ja rõõmsa meelega puhketoast, märkas mind ja astus ligi. “Tead, silm jäi alles. Suur tänu toetuse eest! Kui Tartu tuled, astu läbi, ma võin sulle nii palju kui vaja tantsukingi organiseerida, mul naaber teeb.” Olin kohmetu, sest ma pole kunagi tantsinud, ega tunne ka, et neid kingi oleks vaja. Aga rõõm õnnestunud operatsioonist ja allesjäänud silmast oli mõlemal suur. Oli see nüüd Pühakiri või rahvatarkus, aga palvet igal juhul kuuldi. Mees läks kahe silmaga haiglast välja.