Me peame aitama pagulasi, kuid nemad peavad arvestama meiega

Olen kogunud oma mõtteid pagulastest ja sellega seonduvast juba tükk aega. Minu peas on sellega seoses mitmeid vastuolusid. Ühest küljest ma mõistan, et hädas olevaid inimesi peab abistama olenemata sellest, kas ta on valge, must, kollane või sinine, usub ta Allahi, Buddhat, kommunistlikku parteid või naabrimehe ämma. Teisest küljest kas kõik abiküsijad on ka tegelikult abivajajad?

Eesti ja tegelikult kogu Euroopa vajab juurde inimesi. Loomulik iive on pea kõikides riikides negatiivne. Positiivseid numbreid näitavad vaid suurte immigrandikogukondadega riikide (Suurbritannia, Prantsusmaa, Rootsi,…) näitajad. Ei usu, et põlisrahvad seda numbrit plussi poole peal hoiavad. Elanikkond vananeb. Varsti on ülalpeetavaid rohkem kui tööjõulisi inimesi. Meie lapsed ja lapselapsed saavad pensionile ilmselt 80 või 90 aastaselt, kui üldse. Et seda olukorda oluliselt parandada, peaks igas euroopa peres kasvama vähemalt 4–5 last. Selleks pole aga mugava eluga harjunud eurooplane valmis. Samuti nagu pole ta valmis tegema lihtsamaid töid, nagu olema näiteks kaubanduskeskuses kassapidaja, kus palk on niru ja päevad pikad. Kes siis teeks meie eest ära kehvad tööd ja sünnitaks meile lapsed. Ilmselt immigrandid. Saabuvad immigrandid ühest küljest küll rikastavad ühiskonda, kuid samas tuhmub rahvusriigi identiteet, tekivad kultuurilised vastaseisud. Kõigil meil kerkivad hoiatusena silme ette Rootsis ja Prantsusmaal toimunud kokkupõrked erinevate kogukondade vahel, mida me oma maal näha ei taha.

Ma ei poolda absolutiseerimist: neegrid on laisad, eestlased on töökad, venelased on joodikud, sakslased täpsed ja juudid salakavalad. No ei ole sellist asja! Uskuge mind, on olemas ka laisku ja salakavalaid eestlasi, täiskarsklasest venelasi ning väga töökaid ja tarku mustanahalisi. Vaevalt, et Usain Bolt jookseb kiiresti seetõttu, et ta joosta ei viitsi ja tahab lihtsalt rutem asjaga ühele poole saada.

Kes on pagulane ja kes immigrant, on see üks ja sama? Päris samade mõistetega siiski tegemist pole. Pagulane ei ole lahkunud oma kodumaalt oma vabast tahtest lähtuvalt, vaid pagendatud või põgenenud tagakiusamise või ohu eest oma tervisele või elule. Immigrant on lahkunud oma kodumaalt vabal tahtel, kas parema elu või uute väljakutsete otsingul.

Kas keegi oskab öelda, kui suur osa nendest massidest, mis praegu mööda Euroopat ringi rändavad on pagulased: 80%, pooled, viiendik, 5%? Mina ei oska. Kuid siiski… Kui järele mõelda, siis võiks arutleda nii.

Oletame, et 80% inimestest, kes üle maade ja merede on viimasel ajal Euroopasse jõudnud, on pagulased. See tähendab, et nad on põgenenud oma ja oma lähedaste elu ja tervise säästmise nimel. Kui me ise satuksime analoogsesse situatsiooni, siis ilmselt võtaks ka paljud meist pagulase tee jalge alla ja kui mõelda ajas tagasi, siis on paljud meist seda ka teinud.

Riskides eluga ning võib-olla isegi vaadates pealt reisikaaslaste või pereliikmete hukkumist, jõuavad nad Kreekasse, Itaaliasse, Maltale jne. Vaadates reportaaže sündmuskohalt, siis tundub, et kohalejõudnud on õnnelikud: surmaoht on möödas, saadakse esmaabi, toitu, riideid ja turvaline magamisase. Kindlasti ei ole tingimused sellised nagu me kujutaksime ette normaalsete elamistingimustena, kuid peaasi: oht elule, tervisele on möödas, kedagi taga ei kiusata ei usuliste, sooliste ega rahvuslike tunnuste alusel.

Need inimesed vajavad head sõna, katust pea kohale, arstiabi, toitu ja kõike muud hädapäraseks eluks tarvilikku ning iga hooliv inimene seda ka vajavale inimhingele pakub. Piltlikult öeldes: ka viimane leivakäär jaotataks pooleks. Arvestades, et EL 500 miljoni elaniku kohta on praeguse seisuga umbes 500 tuhat äsjasaabunud migranti, siis seega tuhande inimese kohta poleks ühe pagulase abistamine meile üle jõu käiv. Seda siis senikaua kuni nad oma elu saavad sisse seatud, uute oludega harjutud ning hakanud omale ise elatist teenima. Mina isiklikult olen seda meelt, et pagulasi peab aitama. Liiati tahab ju pagulane lõpuks oma kodumaale naasta kui olukord normaliseerub.

Kahjuks pole asi nii lihtne. Suurem osa õnnelikult pääsenutest ei ole jäänud tänulikult oma vastuvõtjate abi ja toetust ootama, vaid on hakanud edasi rändama. Nende inimeste liikuma panevaks jõuks ei ole enam hirm oma elu ja tervise pärast, vaid püüd jõuda parematele jahimaadele. Seega sellest hetkest, kui nad hakkasid hordidena edasi liikuma tõotatud maade poole, muutusid nad pagulastest immigrantideks. Piiriületused toimuvad ilma viisata, anarhia korras suvalistes kohtades vaatamata sellele, kas sisenetava riigi võimud seda aktsepteerivad või mitte, ehk siis illegaalselt. Tegemist on illegaalsete immigrantidega. Pagulase staatuse võiks ehk siis jätta umbes 5%-le sisserändajatest?

Selge see, et euroopa ei olnud selliseks sisserändajate massiks valmis ja on veel praegugi hirmust halvatud ega suuda midagi otsustavat probleemi lahendamiseks ette võtta. Kui mina oleksin otsustajate hulgas, siis pakuksin järgnev kondikava.

1. Piiri kaitse

Tuleb luua Euroopa Liidu/Schengeni ruumi ühtne piirivalve. Meil on vaja ju tavaolukorras kaitsta vaid ühenduse välispiiri. Ei ole ju õiglane, et Kreeka ja Itaalia riigid (piirivalved) peavad võtma enda kanda suurema osa meie ühisruumi kaitsest kui näiteks Tšehhi või Austria, kellel EL mõistes välispiir puudub ja sisuliselt vajadus piirivalve järele puudub. Ühendades ressursid, suudaksime me seda teha efektiivsemalt

2. „Rahvaste turvakodu“.

Põgenike sisserände surve Euroopa riikidele on väga suur. Paigutada pole neid mõistlikult kuhugi ning hallata me neid ei suuda Seetõttu peaksime rajama „rahvaste turvakodu“. Turvakodu peab olema piisavalt suur, et mahutada ära kogu rändav rahvamass. Sisuliselt oleks tegemist kinniste linna(de)ga. See oleks paik, kuhu kes iganes maailmast võib tulla, kui ta tunneb, et ta ei saa oma elu praeguses koduriigis jätkata. Ka liikmesriikidel on õigus sinna saata oma riiki saabunud illegaalseid migrante või varjupaigaotsijaid.

Seal turvakodus:

• tagatakse saabujatele turvalisus

• tagatakse inimestele elementaarsed vajadused

• antakse võimalus esitada taotluseid põgeniku staatuse või elamislubade saamiseks

• tehakse saabunute taustauuring

• selekteeritakse keda võetakse vastu Euroopasse, keda mitte. Keda ei võeta saadetaks koju tagasi

• lepitakse kokku tingimused, mida sisserändaja uuele (ajutisele?) kodumaale saabudes peab järgima

• teostatakse esmane kultuuri/keele õpe vastavalt uuele kodumaale

• on võimalik tegeleda muuhulgas ka näiteks ettevõtlusega nii sealsetel asukatel kui ka ettevõtjatel EL riikidest, pakkumaks tööd ja teenistust

„Rahvaste turvakodu“ jaoks peaks ostma või rentima maa-ala või saare mõnes riigis, mis ei pea ilmtingimata olema Euroopas (näiteks Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas, …). Kui arvestada kokku kõigi EL riikide kulutused sisserändeprobleemidele, siis samade vahendite arvelt sellise turvakodu ülalpidamine võiks olla täiesti võimalik. Samas saavutaksime kontrolli toimuva üle.

Kõik praegu ringirändavad illegaalsed immigrandid, kellest eespool juttu oli, tuleks suunata loodavatesse turvakodusse

Turvakodu asukate seas on kindlasti palju häid ja tarku inimesi, kelle teadmisi ja töökäsi meil vaja oleks. Riigid värbavad turvakodudest omale uusi elanikke vastavalt oma soovitud kriteeriumitele arvestades näiteks inimese tausta, haridust, oskuseid, vanust jne. See saab toimuda ainult kahepoolsel kokkuleppel. Kindlasti on ka inimesi, kes ei ole riikidele atraktiivsed (n. vanemad inimesed). Siin saab tuua mängu kvoodid. Näiteks iga viie väljavalitud inimesega peab võtma kaasa ka ühe vähem atraktiivse.

3. Leping pagulase/immigrandi ja vastuvõtja riigi vahel Nii inimene peab olema nõus selle riigiga, kuhu ta läheb kui ka riik peab olema nõus seda inimest vastu võtma. Poolte vahel sõlmitakse leping, mis selgitab taotlejale riigi kombestikku, kultuuri ja muid asjaolusid, mida taotleja peab järgima. Näiteks Eesti puhul võiks leping koosneda sellistest asjadest, mida tulija peab silmas pidama ja milliste põhimõtete järgi elama. Meile on need elementaarsed, kuid mõnedele rahvastele võib-olla mitte:

• Meil on kõik inimesed võrdsed: mehed-naised, mustad-valged, kristlased-moslemid-uskmatud-…

• Meil käivad nii poisid kui tüdrukud koolis

• Meil on religioon privaatne asi

• Meil ei sandistata tahtlikult inimesi

• Meil ei ole mitmenaisepidamist

• Me oleme tolerantsed

• Meil hoitakse puhtust ja korda

• Meil pakutakse toidu sees sealiha, veiseliha ilma, et seda eraldi välja tuuakse

• Meil on siin külm ja lumi

• …

Peab järgima nõudeid:

• õppima selgeks eesti keele (antakse ette aeg)

• igapäevakäitumises järgima meie kultuuriruumi kombestikku

• käima tööl või koolis

• kui oled tulnud, siis peab ka siin elama või minema tagasi oma algsele kodumaale

• sugulasi ja tuttavaid saab riiki elama tuua vaid eri kokkuleppel

• …

Mõned lepingu punktid peaks jääma siduvaks ka üle põlvkonna.

Kes lepingut ei järgi, saadetakse tagasi oma algsele kodumaale.

Tingimused võivad küll mõnele tunduda diskrimineerivad, kuid meie valime omale elukaaslaseid oma koju ja need on ju need tingimused, mida me esitame ka endale. Tulemine on vabatahtlikkuse alusel, kedagi sunnita.

Meil on viimane aeg sisseränne kontrolli alla saada. Just nimelt kontrolli alla, mitte lõpetada. Meie all pean ma silmas kogu Euroopat. Seda küsimust ei lahenda ükski riik üksinda. Probleemi eitades või ennast probleemist väljaspoole asetades me lahenduseni ei jõua. Hea tahtmise juures jagub siin ruumi kõigile. Kui aga asi jätkub praeguse stiihiaga, siis mõne aasta pärast pole siin õnnelikud ei need kes tulemas ega ka meie kes me siin olemas oleme.

PS. Vaadates Postimehe Migratsiooni päevikus esitatud immigratsiooniteede kaarti (vaata siit), tekkis mul déjà vu tunne. Kas pole mitte tegemist uue rahvasterändamisega nagu toimus 1500 aasta eest (vaata siit)? Kus saab sellisel juhul olema meie uus kodu?