An Epistemological Sketch: A Method for Exploring the Limits of Expectations and Possibility

Kaasaegses maailmas domineerib arusaam, et tulevikku saab kirjeldada narratiivide kaudu: prognooside, stsenaariumide, mudelite ja lubaduste abil. Poliitika, meedia ja isegi osa teadusest eeldavad, et kui rääkida piisavalt veenvalt sellest, mis võiks juhtuda, siis see aitab meil mõista, kuhu oleme teel. Käesolev meetod lähtub vastupidisest eeldusest: tulevikku ei ole võimalik ausalt narratiivina kirjutada, kuid on võimalik uurida, millised ootused on antud hetkel üldse mõeldavad ja millised mitte.

Meetodi keskne mõiste on epistemioloogiline väli. See ei tähista üksnes teadmiste kogumit, vaid ruumi, kus miski saab olla mõistetav, nähtav ja mõeldav. Epistemioloogiline väli määrab, millised küsimused on lubatud, millised vastused tunduvad mõistlikud ja millised võimalused jäävad väljapoole isegi kujutlusvõimet. Oluline on rõhutada, et see väli on ajalooliselt muutuv. Mis ühel ajastul on iseenesestmõistetav, võib teisel ajastul muutuda mõeldamatuks — ja vastupidi.

Diskursus, mida sageli ekslikult peetakse esmaseks, on selles meetodis sekundaarne. Diskursus on keel, mille kaudu epistemioloogiline väli end väljendab: seadused, institutsioonid, raha, ametlikud seletused, moraalsed hinnangud. Kuid diskursus ei loo välja — ta toimib selle piirides. Seetõttu ei keskendu käesolev meetod keele kriitikale ega ideoloogiate dekonstrueerimisele, vaid püüab töötada enne keelt, seal, kus kujunevad arusaamise eeldused.

Meetodi kujundlik alus on läbipaistev skets. Kujutlegem olevikku kui pilti — mitte staatilist tõde, vaid hetkelist seisundit, milles erinevad praktikad, tehnoloogiad, hirmud ja lootused ristuvad. Selle pildi peale asetatakse läbipaistev paber, millele on kantud üks võimalik ootus või stsenaarium tuleviku kohta. Oluline ei ole küsida, kas see stsenaarium on “õige” või “vale”, vaid uurida, kas ja kuidas see skets sobitub oleviku pildiga. Kus ta kattub, kus läheb kortsu, kus rebib paberit või jääb hoopis tühjaks.

Selline lähenemine välistab nii utoopiad kui ka apokalüptilised visioonid. Maailmalõpp, nagu ka täiuslik tulevik, on alati narratiivne konstruktsioon, mis eeldab, et me juba teame, mis on oluline ja mis mitte. Epistemioloogiline skets seevastu tunnistab teadmatusi ja käsitleb neid mitte puudujäägina, vaid uurimisobjektina. See meetod ei küsi: mis juhtub? vaid millistel tingimustel saaks miski üldse juhtuda?

Ajaloolised kunstinäited aitavad seda selgitada. Diego Velázqueze „Õukonnadaamid“ ja Salvador Dalí „Vedelad kellad“ ei moodusta lineaarset arengut. Velázqueze ajastul ei olnud Dalí lihtsalt „veel sündimata kunstnik“ — puudus epistemioloogiline väli, kus Dalí teos oleks saanud olla mõeldav. Dalí ei ole vastus Velázquezele, vaid katkestus, mille eeltingimused tekkisid alles sajandeid hiljem. Käesolev meetod keskendub just sellele vahele: mitte teosele ega tulemusele, vaid katkestuse võimalikkuse tingimustele.

Sama loogika kehtib poliitikas, teaduses ja ühiskondlikes muutustes. Küsimus ei ole selles, kas Ameerika tugevneb või nõrgeneb, kas Euroopa laguneb või konsolideerub, kas tehnoloogia vabastab või allutab. Küsimus on selles, millised käimasolevad praktikad — seadused, tehnoloogiad, institutsionaalsed harjumused — toetavad üht või teist ootust ning millised muudavad need ootused sisutuks. Meetod ei paku vastuseid, vaid loob võrdlusraamistiku, milles vastuste piirid muutuvad nähtavaks.

Oluline aspekt on ka see, et meetod ei eelda moraalset üleolekut ega normatiivset lõpp-punkti. Ta ei ütle, milline tulevik peaks tulema. Ta aitab mõista, milline tulevik ei saa tulla, sest puuduvad selle mõeldavuse tingimused. Sel viisil toimib meetod pigem kaardistamise kui ennustamisena.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist ei ole narratiivse, vaid epistemioloogilise meetodiga. See ei püüa asendada teadust, meediat ega filosoofiat, vaid asetub nende vahele ja alla — sinna, kus kujunevad arusaamise piirid ise. Meetodi väärtus ei seisne valmis vastustes, vaid võimes vähendada illusioone ja selguse teesklevat müra. Ta ei tee tulevikku etteaimatavaks, kuid muudab oleviku loetavamaks.

Ja mõnikord on see juba piisav.

Meetodi rangus seisneb just formaadis, mitte sisus. Kui panna see kuivalt kirja, siis vorm on ligikaudu selline:

1. on olemas ootus (ükskõik kelle sõnastatud)

2. on olemas praktika (tegelikud tegevused, protseduurid, institutsioonid)

3. neid ei segata ega õigustata teineteise kaudu

4. neid asetatakse kõrvuti

5. vaadatakse ainult üht asja:

kas praktika vastab ootusele, ja kui ei, siis kus täpselt mitte