Tankitõrje miin

Elus on aegu ja hetki, mille tähendus selgub alles aastate pärast. Öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele. Minu isa oli baptisti koguduse pastor ja nii võinuks öelda, et küll poegki kõnnib isa jälgedes. Aga noore inimese otsingud on keerulised. Mets on ju mõõtmatu.

12-aastasena tahtsin saada kosmonaudiks. Jüri Gagarin oli just oma esimese lennu kosmoses ära teinud. 13-aastaselt hakkasin kirjutama “Maailma ajalugu”. Tõsi, Vanast Egiptusest kaugemale ei jõudnud. Aga illustratsioonid joonistasin ise. Keskkooli lõppedes otsustasin psühholoogiat õppima minna. Kuigi iseloomustus oli vilets — poliitiliselt ebaküps. Kuid ikkagi õnnestus ülikooli sisse saada. Poole aasta pärast oli aga selge, et see ei ole minu eriala. Nii sattusin 1970. aastal nõukogude armeesse. Tankisti minust ei saanud, küll aga kauguse mõõtja miinipildujate patarei tulejuhtimises.

Ja siis see juhtus. Olime 1970. aasta juulikuus Koola poolsaarel Titovka juures õppusel. Siinsed sopkad ja rabajärved, ojad ja kivised rajad olid vanad II Maailmasõja aegsed lahinguväljad. Isegi kaevikuid ei olnud vaja uuesti kaevata, sest vanad olid juba ees. Tulejuhtimise rühmal oli kerge bensiinimootoriga lintidega masin. Tõusime sopka nõlvale, et positsioonid sisse võtta. Kõik tundus rahulik, polaarpäike kõrvetas üle sambavälja. Tulime masinast välja ja siis korraga märkasime, et meie masin oli vaid 5 sentimeetri kauguselt vanast saksa tanktõrje miinist mööda sõitnud. 5 sentimeetrit paremale ja me oleksime õhku lennanud. Bensiinimootoriga masinast pääsu polnuks.

Õppused lõppesid meie jaoks kiirelt. Järgmisel päeval öeldi meile, et piirkonda on tabanud tuumapomm ja meid korjati üles ja pandi välilaatsaretti. Seal oli elu nagu lill. Hoolitsus ja puha, ainult liigutada ei tohtinud. Kui nädala pärast oma masinate juurde tagasi pöördusime, nägime kuidas see tankitõrje miin sapööride poolt õhku lasti. Pauk oli muljetavaldav.

Pärast seda sündmust hakkasin üha sagedamini mõtlema, et tegemist oli Jumala juhtimisega. Kui Jumal mind ja mu kaaslasi oli hoidnud, siis pidi sellel olema mingi sügavam tähendus ning mõte. Ja nii ma jõudsingi järeldusele: kui ma siit veel eluga pääsen, siis pühendan kogu oma elu Jumalale. See vana roostes tankitõrje miin oli minu jaoks nagu põlev põõsas Moosesele. Nii see on, Jumal võib meid kõnetada, millal ja kuidas tahes.

Enne seda kõnetust olid vaid küsimused, mida olin sama aasta kevadtalvel enne sõjaväkke minekut ühes luuletuses väljendanud:

Oo

Mis pean ma tegema

Oma sõprade pärast

Oma vendade pärast

Kas ma võin end usaldada

Su kätte

Seisma kurjuse vastu

Viha vastu meis endis

Ma olen ju samasugune

Nagu kõik

Nagu mu sõbrad

Mu vennad

Vastu pimedust pandud seisma.

Pärast seda suvepäeva algas teekond vastuste poole. Sisemine kutse Jumala riigi tööle kasvas. Silmapiir selgines.