Vurri lennutamine

20190128

Laeva restorani saalis mängisime umbes kümnelise seltskonnaga lendava vurriga. Vurr oli valge nelja tiivaga, mis olid sõlmed nagu 1980-ndatel late käeshoitavatel tuulikutel. Vurr oli peopesa suurune. See tõsteti maast, tiivale löödi ülevalt alla pihta ja seejärel lasti see lahti, misjärel vurr hakkas keerlema ja ruumis ringi lendama. Mängijad pidid seda peopesaga vastaspoole suunas lööma.

Vahepeal keegi näitas, kuidas võiks ragbit mängida. Mängijad võtsid ragbiasendid sisse ja hakkasid üksteist nügima. Peagi ma tuletasin neile meelde, et me ei mängib ragbit, vaid vurriga. Üks naine imestas, et see nii on.

Taas üks mees võttis vurri maast, lõi selle laba pihta ja saatis vurri lendu. Üks teine mees näitas, et ka löömata saab, kui vurri külgpidiselt alt üles visata. Ma proovisin ka ja toimis.

Letil oli rohkelt sööki. Ühes pikas lillekastis nagu mul rõdul olid vahukoore koogid. Teises sellises kõrval oli hapukapsas. Seal oli veel aluseid. Naine, kes sööki jagas, upitas küljepealt ja sai kätte. Mina proovisin otsast upitada ja koogini ei ulatunud. Lükkasin hoopis kogemata hapukapsa koogile peale.

Seisin veidi söögileti juures ja silmitsesin inimesi, teisel pool seda laudade ääres istumas. marilyn jurman istus seal ühe teise naise vastas. Ta vaatas mulle sügavalt ja kaua otsa.

Märkasin, et restoranist saab liikuda otse terrassile. Sinna sai, veidi treppi mööda üles astudes.Terrassil oli ka veidi inimesi. Terrassi põranda ja vee vahel oli liikuv terrass, mis liikus vasakule ja seejärel paremale. Ma astusin ka korraks sellele, et tunda, kuidas sellega liikuda on. Kui liikusin sellel vasema otsani, libastusin ja kukkusin. Sain aru, et see on lastele vette hüppamiseks. Ma ei tahtnud end märjaks teha, istusin põrandal, kummikud olid liikuval terrassil. Mõtlesin, kas tahan peakat hüpata.

Jalutasin mööda terrassi paremale. Seal olid mõned lauad. Möödusin nendest ja mööda treppi allapoole. Ümber täisnurga sai sealt omakorda paremale. Sealt nurgast paistis, et allpool on heleroheline rand, milles inimesed suplevad. Oli õhtune aeg. Mõtlesin, et läheks ka suplema. Et ehk isegi hüppan laevapardalt sinna. Samas ei tea, kui sügav on.

Mõned inimesed jalutasid sealt rannast üht teist treppi mööda üles. Mõtlesin, kuhu riided jätta. Olin aluspükste väel varemgi supelnud. Seal polnud nagu kuskile hea jätta. Hakkasin tagasi liikuma, et sellist kohta leida, kus vähem inimesi. Nägin, et rand ulatus ainult laeva ääreni ja edasi oli sinine vesi. Selle kohal oli üks seadeldis rohelise trossiga. Umbes nagu tahetaks sinna köisraudtee vms rajada.

Inimesi tuli aina juurde. Välistrepil jalutasid mulle vastu need naised, kellest üht olin pidanud marilyniks. Ei olnud tema. Nad võisid olla keegi, keda olin varem mingil välismaisel sündmusel kohanud. Trügisin neist mööda, sisenesin laeva sisemusse. Seal oli restorani kõrval, rohelise veega ranna pool, üks pood olnud. Pood oli vahepeal suletud, sest kell oli juba 21 läbi. Sinna ka ei tahtnud seega riideid jätta.

Ühed poisid läksid mööda ja rääkisid ühest tüdrukust, kellel olevat väike tussu.