Elame üle?

Selles postituses tahaks mälestuseks kirja panna, kui hullul ajajärgul me elame. 2021 teaduse, tehnika ning alkeemia arengu tippude tipp. Nii kõva aasta on lausa, et kõik istuvad kodus, kuna õuest kardetakse saada viirust. Meedia, ajalehed, valitsus ja sõbrad enam muust ei räägigi: Covid-19 viirus ja mis nüüd edasi saab?

Nii palju on röökivaid arvamusi, kuid nii vähe tõelisi teadmisi. Igaüks omab praegusel ajajärgul arvamust, oma tõekspidamisi ja elab oma parimat elu. Paraku kogu see heaolu ühiskonna illusioon on üles ehitatud kellegi haiglasesse mängu, millest me keegi aru ei saa. Meie, inimesed pole igastahes selles kapitalistlikus ajastus võitjad, vaid rahakotiga orjad.

Mõned empaatilisemad inimesed nutavad veel metsade lageraie, loomade väärkohtlemise, koduvägivalla ja vaesuse üle, kuid mis puutub nende enda laste kasvatamisesse, on kõik salajas nelja seina vahel. Iga inimene tahab ühiskonnas näida hea emana, hea kodanikuna, hea sõbrana ja hea mehena. Kuid tahtmine on taevariik, teadvus aga lähtepunkt.

Maailma muutmine algab meist endast ning kui me mõistaks seda kiiremini, oleks ka ehk ahnusel vähem ruumi siin maailmas ja saaks lõppude lõpuks ühele poole selle kapitalismi ahjastuga. Aga ei. Meil on vaja tarbida, meil on unistused, mis on asjad ning meil on unistused, mis saavad täidetud, kui saame selleks õiged asjad. Jabur, kas pole mitte?

Me elame maailmas kus enamus lapsi kannavad endas veel tänase päevani traumat lapsepõlvest. Kes vaesusest, kes vägivallast, kes pilkkamisest, kes ahistamisest, kes litsakast emast või röökivast isast ja kes üldse füüsilisest väärkohtlemisest. Me räägime Covid-19’nest, aga me ei räägi sellest. Me räägime ja jahume seda sama juttu viirusest juba pea kaks aastat. Kas siis nüüd järsku enam lapsi ei röövita? Vaesust pole olemas? Kolmanda maailma rahva toiduaine kriisid on lahendatud? Ülekaal ja kasvavad vähidiagnooside numbrid on teisejärgulised?

Uudised on osa suitsukattest ja muud midagi. Rõõmustav aga on näha inimesi ärkamas ja samal teadvustasandil ühildumas. #koosedasi

Programmeerimine on osa sellest illusioonist. Päris probleemidega tegelevad ainult kodukoha kangelased, tervendajad, herbalistid, põllumehed ja paljud salajased heategijad. Kui riik, vabariik nagu nad meile räägivad armastaks meid sama palju, kui meie neile raha maksame, oleks ühiskonnas tasakaal ja valitseks heaolu. Paraku on meil endiselt pisikesi lapsi, kes käivad poest varastamas, sest kodus ei saa midagi süüa.

Head kasvatust võib anda oma lapsele ükskõik mis klassi pere, kuid hea kasvatus jääb enamjaolt teadvuse ja aja taha kinni, kui ema ja isa peavad rassima tööl ja laps peab ise hakkama saama. Või mis saab üldse kui nood on peale tööd väsinud, alkohoolikud või üldse depressiivsed!? Kedagi ei koti, sest öeldakse, et selline see elu ongi. Elu ühiskonnas, kus pole isegi veel täieliku sotsiaalsüsteemi vähe kindlustatud, madala palgalistele, üksikemadele jne.

Kuidas me üldse oleme jõudnud sellisesse punkti oma inimkonna arenguga, et me õpetame lapsi juba varasest peale hoiduma võõrastest ja küsima taskuraha? Minu teada veel 70 aastat tagasi õpetati ikka lapsi olema viisakad, oma toitu ise kasvatama ning maalapi eest hoolitsema, et too veel tulevikuski toitu annaks. Lapsed teadsid juba varasest peale mis on asjade väärtus, kuidas tares asjad käivad, kuidas ema aidata ning miks peab vanemast inimesest alati lugu pidada. Tänapäeval on aga vanematel nii kiire, et laps saab oma arenguga ise hakkama vaadates oma idiootseid programme tahvelarvutist. Vahtigu tiktoki, siis emps saab litsakaid pilte teha ja sõbrannadea pläkutada.

Me võime elada kõik ühe katuse all, kuid see ei tähenda, et kõik pereliikmed ka teadlikult kohal on. Igal ühel on oma elu ja sotsiaalne mask mida ta kannab. Pere hoiab küll kokku halval ajal, kuid iga inimene perest on eraldi mõtlev inimene iga päeva elus. Iga inimene ja laps omab eri vajadusi, mis vajavad täitmist. Enamus siiski vajavad ülekõige mõistmist ja tähelepanu. Et neid kuulataks, et neile aega pühendataks, et neid puudutataks: kallistataks ja pai tehtaks. Aga kui lapsevanema teadvustasand pöörleb kapitalisliku tralli järgi, ei olegi meil muud oodata, kui katkiseid lapsi ja depressiivseid uusi põlvkondi.

’’Lapsed on ju juba sündides head!?’’

Kuid lapsed kasvavad ka suureks. Lapsed kuulevad, näevad, õpivad ja talletavad informatsiooni. Tänapäeval aga õpib juba 12 aastane, mis asi on beibe ja seksikas ning 14 aastane poiss teab väga hästi mis suitsumargid meil müügil on. Pisemad on kõiketeadjad ning sitkemad oskavad veel manipuleerida täiskasvanuid nii, et elu lill. Lastele ju antakse, sest keegi ei taha olla halb lapsevanem. Aga halb lapsevanem on ainult teadmatu lapsevanem. Piirid tuleb paikka seada. Distsipliin on oluline. Austuse õpetamine algab juba varasest east ja kui lapsed jõuavad murdeikka on juba liiga hilja selle kõige õpetamiseks.

Kui vaid inimesed aduksid päriselt, kui palju nende enda panusest sõltub selle inimlapse tulevik, siis vaevalt jätaks keegi neid mingi programmiga oma ette kuskile arenema või elaks oma elu eemal lastest. Lapsed õpivad manipuleerima, nõudma ja jäljendama juba noores eas. Enamus vatitupsu emmed aga ei taba ära seda aega ja siis järgnebki tragöödia, kus laps areneb hulluvaks noorukiks ning veel aja möödudes verejanuliseks üksikisikuks, kes peab leidma oma tee ja ühiskonnas end kehtestama. Nii jätkubki me kapitalistlik maksimalistlik eluviis põlvest põlve.

Kogu see ühiskond on üks suur eksperiment ja plaan, kuid siiski vaatamata sellele võtavad inimesed oma alter ego kehastust tõsisemalt, kui elu tõelist mõtet ja salapära. Hoolitakse rohkem oma materiaalse edu saavutamisest, kui spirituaalse teadvuseni jõudmisest. Nii paljud veel kaevavad ennast üldse sopaauku, sest teistega võrreldes, leiavad nad end jumala poolt õnnistamata jäetuna.

Sõltuvused, seks, hasart ja riskid mis toidavad adrenaliini eksitavad juba eos nii mõnegi potensiaalse noore geeniuse tulevikuks valele teele ning üle üldse tuleb tunnistada, et me ajastul valitseb tõeline vaimukriis.

Puudub kultuur, lugupidamine, kokkuhoid, kunst, eripärasuse tunnustamine ja üldine ühine visioon meist ja meie kõigi tulevikust. Inimesed on nii hullunud oma mina maski loomisega, et unustatakse kõige tähtsam ja osatakse ennast vaid kõige selle juures õigustada.

See eksperiment millesse me kõik oleme sündinud mängima on lihtsalt nii strateegiline, et isegi mängu kohtunikud ei tea päris täpselt kuhu see mäng välja viib. Mängitakse lihtsalt kaasa, sest nii on lihtsam.

Elu on paljudel lihtsam, kui neil on ette antud lihtne ABC, kuidas elada ja kuidas mitte. Palju raskem on oma peaga mõelda ja luua ise oma reeglid või lasta loodusel määrata need seadused. Pooled inimesed meie ühiskonnast ei elaks üle ühte talve öödki metsas, rääkimata tule tegemisest või ulualuse tegemisest.

Noored inimlapsed ei oska juba ammugi kartuleid koorida. Kogu see eksperiment on võtnud meilt ellujäämise oskused ning asendanud need lepingute ja lubadustega kaunimast tulevikust, mida pole olemas ega tulemas.

Meie lääne inimkonnana võtame nii enesest mõistetavalt, nii tõsimeeli ja julgelt, et oleme kuhugile kaugele arenenud. Mille põhjal üldse? Et meil on privileeg kanda mingeid riideid ja kakada vette? Mis puutub koostöösse ja jätkusuutlikusse, see ei koti kedagi. Kedagi isegi ei koti, kui ta just ostetud jalanõu on katki, sest ta saab kohe uue. See kõik on lihtne tööstusrevolutsiooni tagajärg, mis ongi üles ehitatud ainult kasumi peale.

Vaadeldes üldse modernset arhitektuuri mõistab iga mõtlev indiviid, et inimesed ei oska isegi enam ehitada, mis jälle räägib teile meie ühiskonna jätkusuutlikusest. Või need riided mida me kanname? Raiped on nii labase koostisosaga, et ei lase meil hingata ning lagunevad iga pesuga, niit niidi järel. Enamjaolt me kanname nafta kõrvalprodukti jääainest saadud materjali vilju. See on ka meie 2020 uuenduse tipp. Me oleme nii kõrgele arenenud, et rikas inimene lubab endale päris materjalidest riideid ning vaesed, need las kandku keemiat, pesku keemiaga ja söögu oma töödeldud surnud toidu körti. Meenub kohe talupoja ajastu Eestis, kus peremees soolateri veel ninarätikus koju tõi suure au ja väärtusega.

Meile on räägitud juutide kiusamisest, afrikaanide orjastamisest ja teiste kogukondade rüvetamisest, kuid mis on saanud Eesti loost? Meie oma usund on isegi ära pühitud maailma pealt ja keegi isegi ei suvatse küsida miks?

Mida aeg edasi, seda rohkem meile räägitakse, mida kõike meil on vaja. Iga inimene peaks tegelikult ise tundma mida tal on vaja, mitte et terve ühiskond, meedia ja riik peaks läbi staaride ja iidolite meile ette söötma.

Elu on tegelikult üsna lihtne. Sa vajad ainult natukene juua, natukene süüa ja kedagi kes sind armastaks!

Olemegi siis lõppude lõpuks nii arenenud oma ilusate piltide tegemise ja postitamisega internetti, et me ei oska isegi moosi keeta. Poest saab ju. Enamus naisi, ei oska isegi kartulit keeta, rääkimata kasvatamisest. Kui nad vaid teaks, et kartuli kasvatamine on kõige lihtsam asi mida osata.. Olen leidnud ennastki mugavuse pärast poest hummust ostmast, selle asemel et need 4 koostisosa ise blenderis 2 minutiga kokku keerata. Noh, et mitte pesta nõusid hiljem. Ja selleks et lihtsustada oma elu, kulutame ja tarbime hoopis 2x rohkem.

Inimesed pürgivad koguaeg kuhugile paremuse poole, kuid unustatakse ära olevikus teadlik olemine ja selle kalli elu üle tänulikkuse avaldamine. Mis elu see selline on, kui see koosneb ainult muretsemisest?

2019 aasta hakkas juba pihta ’’See on see aasta’’ jutuga, kus kõik tundsid, et vot nüüd majandus õitseb ja nüüd kõik on hakanud paremuse poole minema. Igaüks elab tänasenigi oma parimat elu, ilma hoolimata naabri tädi tervisest või oma külaseltsi tulevikust. Vanad inimesed surevad üksi oma korteris ja kuni roiskumiseni, keegi isegi ei pane tähele, et see tore armastusväärne inimene on lahkunud meie seast juba 3 nädalat tagasi.

Kõik elavad veel tänasenigi oma linnades nagu väiksed sipelgad, iga üks oma karbis, aga vooritakse ringi ainult iseenda kasuks. Inimesed on üksteisele lähemal kui kunagi varem, kuid mitte mingit ühtsust, armastust ja jõudu selles ei nähta. Ühtsust pole vaja, sest igaüks on oma õnne sepp nagu ütleb eesti vanarahva sõna. Seda vist tõlgendatakse natukene valesti veel tänase päevani.

Me oleme nii vaimustuses ja paanikas oma riigi poolt kehtestatud karantiinist, kuid me ei mõista, et ega see otseselt midagi muud ei muudagi, kui et töötajad jäävad praegu ilma paljust. Toimub ümberlülitumine. Toimub devalveerumine. Toimub omandi, juhtkondade ning varade ümber jaotumine. Toimub võlgadesse sügavamale sisse põimimine. Toimub uuema aja reeglistikule lülitamine. Toimub rahvalt vara ära võtmine. Kas pean veel jätkama?

Või saite aru?

Mind isiklikult rõõmustab see kõik. Kõik asjad mis ei toimi enam: varisevad kokku. Praegu tuleb kõik ilmsiks. Riigid, inimesed ja nende vahelised suhted, me sõnavabadus ja me vabadus üleüldse.

Kas me üldse oleme vabad?

Ma südamest loodan, et inimesed ärkavad üles sellest pikast unest. Et saada selle au osaliseks tunnistada ja vaadelda kõrvalt täieliku massi psühhoosi lagunemist. Ma usun, et KOOS ME SUUDAME SEDA!

Harides ennast ja analüüsides endas kõike, muudame me ka tulevasi põlvi. Meie lapsed on meie tulevik ning oma nõrkuse ja naiivsusega, me ei tohi tekitada läbi oma teadmatuse kodukahjustuse pärandit oma tulevastele põlvedele.

Saagem koos teadlikumaks!

Aitäh, et lugesid selle postituse lõpuni!

Kui see postitus sind kõnetas, jaga seda ja ehk kõnetab see mõnda teist tõe otsijat ka!